Miks ei lasta mehi sünnitamiskatsetele?

Arvamus,
- Updated
Seni on meeste sünnitamine jäänud vaid filmidesse. Kuvatõmmis filmist “Junior”.

„Postimehes (07. veebruar, 2021) ilmus Martin Ehala vaidlusi äratanud essee  “Martin Ehala: feministlik dogma on müüt”Ehala mõned põhiseisukohad olid: mehi ja naisi tõmbab erinevat tüüpi teaduste poole; meeste hulgas on rohkem niihästi geeniusi kui ka idioote; lääneriikide teaduses on hakatud diskrimineerima mehi.

Kommentaariumis puhkes arutelu, milles pikemalt osalesin. Oma mõttekilde kokku korjates sain valmis uue essee: “Grupierinevuste esiletoomise väidetavast ohtlikkusest”.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Kui näiteks meeste ja naiste vaheliste erisuste (teatud alal) uurimine on halb, ohtlike ja kahjulike mõjudega, nagu tänapäeval paljud väidavad, siis kõigepealt tuleb ära keelata ülikoolides selle õpetamine, et Maa liigub. Sest Piiblis on öeldud, et ei liigu, paljude inimeste moraal aga rajaneb Piibli käskudele ja seepärast on see lubamatu, et ülikoolid sedasi moraali alustalasid õõnestavad. Tartu Ülikooli peahoone ette tuleb püstitada monument Loyolale. (Íñigo (Ignatius) López de Loyola (1491 – 31. juuli 1556) oli jesuiitide ordu asutaja – toim.).

APA Task Force

APA — American Psychology Association. See on eesti keeli Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioon. Enamus APA liikmeid on naised.

Alates 1970-ndatest keelas APA Task Force (kõlab nagu “APA eriüksus”) ära “seksistlikud” väljendid. Uus APA Style Manual kujundati sellest lähtudes. APA tsiteerimisstiil: (Einstein, 1905). Einsteini, Newtoni ja Galilei kohta ei tohi ütelda “he”. Tuleb ütelda “one”. Soole viitavaid asesõnu soovitatakse kasutada minimaalselt.

APA Task Force pani praegu Martin Ehala musta nimekirja. Seda tohib ütelda, et laste ilmale toomisel on naised olnud meestest edukamad. Seda aga ei tohi ütelda, et enamus väljapaistvaid füüsikuid on olnud valged mehed. Üks CERN-i töötaja hiljuti ütles nii ja langes massiivse tagakiusamise ohvriks. Avalikus kirjas, millele paljud alla kirjutasid, nõuti tema vallandamist.

Kas võimete erisuste abil õigustatakse diskrimineerimist?

Sõna võttis ka Tartu Ülikooli teadusfilosoof Dr Endla Lõhkivi, kes kirjeldas konkreetseid juhtumeid naiste allasurumisest teaduses:

“Teadusajaloos on palju juhtumeid, kus naised on jäänud töökohata või tunnustuseta just sellepärast, et nad on naised, mitte sellepärast, et nad oleksid kehvemad teadlased olnud…”

Kas Ehala oma artiklis seda tõika eitas või kas see märkus Ehala artikli puhul asjasse puutus, seda Dr Lõhkivi ei seletanud. Minu tähelepanu häiris aga tema kõige esimene lause:

Selle teema puhul kiputakse ajama segamini kaks asja: statistilise võimete ja eelduse jaotus aetakse segamini konkreetsete teadlaste soosimise või kiusamise õigustamisega.”

Seda lauset kommenteerisin ma pikemalt, sest minu arvates peitis see näilselt süütu ütlemine endas tervet ideoloogiat — aga mitte teadust või filosoofilist analüüsi. Nii läänemaine ajakirjandus kui akadeemiline maailm suisa kubisevad seda laadi ütlemistest. Need on ennast liberaalideks nimetajad või egalitaristid, kes selliseid hämaraid hinnangulisi lauseid isegi entsüklopeediatesse poetavad.

Kui Dr Lõhkivi statistikast räägib, siis tuleb olla korrektsem. Mida segi aetakse, ja mida on ka praktikas raske eristada isegi tõenäosusteooriat hästi osates, on grupi keskmiste võimete taseme mõju ja teiste inimeste mingi poliitika või käitumismustri mõju selle grupi keskmistele tulemustele.

On vähemalt kaks faktorit: grupi võimekus ja teiste käitumine selle grupi suhtes. Kui mingi grupp on nõrgemate keskmiste võimetega, on ka keskmised tulemused halvemad. Kui gruppi diskrimineeritakse, on samuti keskmised tulemused halvemad. Mõnikord diskrimineeritakse sellepärast, et on ette teada, et tulemused on nigelad. Näiteks mehi isegi ei lasta sünnitamiskatsele.

Nende asjade segi ajamine põhjustab kahte liiki vigu.

Esiteks, nagu Dr Lõhkivi mainis, “õigustatakse” diskrimineerimist võimete statistikaga. Diskrimineerimine paistab statistikast halvasti välja, sest see näib tervenisti olevat seletatav võimete keskmise erinevusega gruppide vahel.

Teiseks, egalitaristid näevad igas tulemuste erinevuses diskrimineerimise jälgi. Eeldades, et diskrimineerimine on sageli esinev, süüdistavad nad igal võimalusel, kui keskmised tulemused kalduvad kõrvale nende poolt oodatust. Sedasi nad aga sageli laimavad inimesi, esitavad valesüüdistusi ja loovad hirmuõhkkonna.

Praeguseks on see teema juba väga aktuaalne. Näiteks õppejõud ei julge mustanahalistele enam nõrku hindeid panna, kartes diskrimineerimise süüdistust. Hindeid pannakse ebaobjektiivselt, kallutatult, selleks et statistikat ilustada.

Enamgi veel. Tegelikult keskmisi võimeid saab veel mõõta, aga diskrimineerimise ulatust eriti hästi mõõta ei saa.

Uueks nähtuseks on, et eeldades, et teatud gruppi on kunagi varem diskrimineeritud, püütakse seda kvootide abil parandada, ülekohut õgvendada. Need kvoodid on aga laest võetud. Sedasi diskrimineeritakse neid, kes on andekad, võimekad ja töökad, aga kes kuuluvad “eelistatud gruppi”. Oxford võtab praegu kvoodi alusel tudengeid vastu. 25% võetakse vastu üle nende tegelike võimete, sest nad kuuluvad traditsiooniliselt diskrimineeritute gruppidesse. Sedasi diskrimineeritakse aga andekaid, kes objektiivsel hindamisel oleksid sisse saanud.

Dr Lõhkivi omistab “segiajamise” teistele, aga ka tema ise näitab ainult poolt pilti. Ehala artikkel rõhutab, et nüüd on olemas ka teine pool. Google teatavasti vallandas oma andeka töötaja, kes sellest teisest poolest rääkida julges. Ja ajakirjanduses massiliselt süüdistati seda inimest alusetult seksismis ning rassismis.

Diskrimineerimise probleem on palju keerulisem, sest propaganda mõlemad pooled räägivad poolikut tõde. Näiteks ei rääkinud Dr Lõhkivi sellest, kuidas Eestis pannakse kõrgetele võimupositsioonidele naisi lihtsalt selleks, et lääneriikidele näidata, et meil naisi ei diskrimineerita. Ja pannakse tublisti üle nende võimete.

Rassismisüüdistuste näide

USA-s on väga valusaks teemaks nii rassism kui ka antirassistide valesüüdistused.

Statistilist analüüsi rasside, rahvuste ja IQ kohta esitati klassikalises raamatus The Bell Curve, mis kuulutati üldsuse poolt (kaasaarvatud akadeemiline maailm) rassistlikuks. See raamat püüdvat võimete statistikale viidates “õigustada” rassistlikku diskrimineerimist, mustade allasurumist.

Paraku kirjutavad kaks valget autorit selles raamatus, et USA-s on hiinlased ülikoolides ja teadusinstitutsioonides esindatud 600% oma arvukusele vastavast oodatavast keskmisest. Ja nad kirjutavad, et seda tuleb seletada hiinlaste keskmise kõrge andekuse ja töökusega.

Seega see valgete kirjutatud raamat, kui see tõepoolest on rassistlik, siis tuleb välja nii, et valged õigustavad kollaste rassismi. Igatahes see raamat ei õigusta sedasi valgete ülimuslikkust (white supremacism). Ja selline statistika pigem näitab, et USA teadusinstitutsioonides on rassilist diskrimineerimist esinenud ehk väidetust vähem. Viimaste andmete järgi on üle 50% USA laborite töötajatest hiinlased — mida Trump pidas rahvusliku julgeoleku ohuks.

Diskrimineerimise mõõtmine

Teaduspublikatsioonidest tasub otsida sellist teemat nagu “Peer Review” (eriti neist väljaannetest, mis on Open Access Publications, sest neis on vähem poliitilist tsensuuri). Palju statistilisi uuringuid on tehtud ühekordse pimesirefereeringu (refereerija on anonüümne, aga autor mitte) kallutatusest. On tuvastatud kerget kallutatust autori kuulsuse, tema töökoha prestiiži, rahvuse, rassi ja soo põhjal. Teatud erialadel on naisel veidi raskem artiklit avaldada, kui on teada, et autor on naine.

Väljendi “õigustamine” väär kasutus

Dr Lõhkivi ajab ka segamini “õigustamise” (justification) ja “seletamise” (explanation). Veelkord tema avalausest:

“statistilise võimete ja eelduse jaotus aetakse segamini konkreetsete teadlaste soosimise või kiusamise õigustamisega”

Ma olen kindel, et väljend “õigustamine” selles lauses on sisuliselt vale ja pärit teatud egalitaristlikest ideoloogiatest. Samuti jääb arusaamatuks, sest Lõhkivi ei selgita, miks selline kommentaar Ehala artiklile? Sama hästi oleks ehk võinud kirjutada: “sageli kipuvad artiklite autorid nina nokkima.”

Kui ma räägin, et Keenia meestel on pikamaajooksuks head bioloogilised eeldused, siis ma ei “õigusta” nende olümpiamängudel saadud kuldmedaleid, vaid seletan, miks nad need said.

“Õigustamise” on tüüpväljend sellistes entsüklopeedia artiklites, mis räägivad soolisest, rassisilisest või rahvuspõhisest diskrimineerimisest. Õigem oleks aga öelda, kui diskrimineerimine tõepoolest esineb, et viidetega keskmise võimekuse erinevustele gruppide vahel püütakse diskrimineerimist varjata, ignoreerida või eitada.

Õigustamisega on tegemist siis, kui diskrimineeriv poliitika on avalik ja seda avalikult põhjendatakse viidetega statistikale. Näiteks, kui mehi ei lasta sünnitamiskatsele, viidates keeldumisteates sellele, et teadaolevalt mehed ei suuda sünnitada ja selline katse ainult raiskaks arstide aega või meditsiinilist ressurrsi.

Siiski, täpsustan, selline variant on usutavasti käigus, et rühmaerinevuste statistikaga siseringis diskrimineerimist õigustatakse, aga avalikkuse ees sellesama statistikaga diskrimineerimist varjatakse.

Mõõtmiste keelamine kaitsmaks dogmasid

Veel üks oluline nüanss: pea iga kord, kui keegi mõõdab grupierinevuste statistikat, saab ta kaela süüdistuse, et ta teeb seda selleks, et “õigustada” diskrimineerimist.

Sedasi on näiteks rassi ja kognitiivsete võimete korrelatsioonide uurimine peale Teist maailmasõda faktiliselt ära keelatud, süüdistades selliseid uurimusi rassismis.

Samal ajal räägitakse läänemaailmas pidevalt teatud rasside diskrimineerimisest. Paradoks on aga selles, et sellise rassilise diskrimineerimise ulatust ei saa isegi kaudselt ja statistiliselt hinnata, kui puuduvad andmed rassilistest tegelikest erinevustest. Diskrimineerimise ulatuse hindamiseks tuleks võrrelda tegelike tulemuste kõrvalekallet mõõdetud võimete põhjal oodatust. Ent võimete hindamine ise on põlu all, iga katse seda teha tembeldatakse kohe diskrimineerimise “õigustamiseks”.

Sama asi sugudega. Kui meeste/naiste võimete võrdlevad uuringud kuulutada seksistlikeks ja põlu alla panna, siis kaob ka üks võimalus kvantitatiivselt hinnata soolise diskrimineerimise tegelikku ulatust.

Alles jääb vaid DOGMA, et kõik on võrdsete võimetega, ja iga kõrvalekalle võrdsusest omistatakse sotsiaalsetele mõjudele, diskrimineerimisele, jne. Aga see ei ole enam teadus ega filosoofiline analüüs — see on pelgalt kommunistlik vms egalitaristlik ideoloogia.

Miks mehi ei lasta sünnitamiskatsetele?

Me peaksime seda enesestmõistetavaks, kui mehel, kes tahab minna sünnitusmajja proovima, kas tal sünnitamine välja tuleb, ei lastaks seda teha. Ja mõned meist peaksid ka seda enesestmõistetavaks, kui selline jonnakas mees lõpuks psühhiaatrilisele sundravile suunataks.

Ent asjale võib vaadata teise nurga alt. Esiteks, sellise jonnaka mehe vaimuhaiglasse paigutamist saab tõlgendada psühhiaatria politiseerimisena ning kasutada selle kohta näiteks väljendit “stalinistlikud võtted”. Teiseks, see mees või sellised mehed võiksid keeldumise korral hakata kirjutama kaebekirju õiguskantslerile, inimõiguste kohtutele, jne. Nad esitaksid süüdistuse, et nende inimõiguseid on rikutud ja et tegemist on varjamatu meeste diskrimineerimisega.

Selline mõtteline eksperiment on proovikiviks ideoloogile, kes armastab diskrimineerimisest pajatada. Las ta selgitab, mida ta nimetab diskrimineerimiseks ning kuidas tema definitsioonidest ei järeldu, et see on diskrimineerimine, kui mehi sünnitamiskatsetele ei lubata. Usutavasti selguks siis, et diskrimineerimise vastu võitleja osutus loogiliselt ebajärjekindlaks, ta rakendas oma printsiipe selektiivselt, ühtedel juhtudel kasutas oma mõisteid ja teistel juhtudel millegipärast enam mitte, et tema moraal on tegelikult topeltmoraal või et vähemasti on ta diskrimineerimise temaatikas mingid väga olulised nüansid kahe silma vahele jätnud.

Nii näiteks kõlaks tervemõistuslikuna põhjendus, et mehed ei suuda sünnitada. Statistika ja kõik meie eelnevad ajaloo jooksul kogunenud teadmised ütlevad meile, et tõenäosus, et mehel õnnestuks sünnitada, on kaduvväike. Statistiliselt on mehed olnud naistega võrreldes sünnitamisel väga ebaedukad, nende edukus on null, standardhälbega null. Poleks mõtet raisata arstide aega ja meditsiiniasutuste ressurssi, mida vajatakse palju pakilisemate asjade jaoks, meestele, kes tahavad proovimas käia, kas sünnitamine neil õnnestub.

Paraku on selline argumentatsioon diskrimineerimise vastaste enda loogika järgi vastuvõetamatu. Iga mees võib teatada, et teda tuleb käsitleda individuaalselt ja talle ei tohi rakendada meeste keskmist näitajat, sest see oleks diskrimineerimine grupi omaduste põhjal.

Jüri Eintalu, PhD, filosoof

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused