Kui jälgida “kõigieestlaste” tegemisi, siis torkab silma, et seal on suur hulk võõrapäraste nimedega tegelasi – jutt pole mitte eesnimedest, sest meil kasutatakse juba ammu anglosaksi nimesid, vaid ka perekonnanimed viitavad võõrpäritolule.
Kui mõni neist puhast eesti keelt räägib, siis viitab nimi sellele, et üks vanematest (tavaliselt isa) on võõramaalane. Asi aga polegi taustas, vaid selles, et selliste segaperede noortest kasvatatakse kosmopoliite.
On täiesti arusaadav, et noored toetavad neid protsesse, mis lubasid nende vanematel kas siin või mujal kokku saada. Hoopis teine asi on see üleilmastuslik kasvatus, mis noori saadab – nad on kõik kaasa läinud vasakliberaalsusega ja tolle “väärtustega”.
Kui lapsel on isa itaallane ja ema eestlanna, siis võiks ju laps olla mõlema poole rahvuslane – isa liinis toetaks Matteo Salvini Itaaliat, ema liinis Eesti rahvuskonservatiive. Ainult et selliseid noori ei paista eriti silma. Enamik teisest rahvusest vanemaid on ka ise liberaalid, nagu näiteks Hartleb.
Isegi eestlannaga abielus olev ukraina rahvuslane Ruslan Trochynskyi, kes omal ajal oli kõva Maidani toetaja ja on ennast väitnud olevat Ukraina patrioot ka Donbassi ja Krimmi osas, ronis siin Eesti 200-sse, kuigi peaks teadma, et see on reaalsuses Gruz 200 või “jeestidvesti”. Väheusutav, et tema lastest saavad kas eesti või ukraina rahvuslased.
Kuidas suhtuks Dave Bentoni aruba-eesti tütred sellesse, kui Hollandi asumaa Aruba asuks iseseisvuse eest võitlema (praegu rahuldab saarlasi status quo) – kas nende jaoks oleks arubalased “natsionalistid”, kelleks nad tunduvad Eesti eest võitlevaid rahvuslasi pidavat? Kusjuures Bentoni pere on küll ka rahvusmeelses eestlaste osas suuresti omaks võetud.
Kas sellistes segaperedes siis tõesti ei räägita kunagi sellest, et eestlasi on kõigest 900 000, neistki 100-150 000 võõrsil, Tallinnas võimutsevad juba võõrkeeled (vene ja inglise) ning pealinn kipub Londoni moodi multikultuurseks muutuma, mis tähendab eestluse järkjärgulist kadumist?
Kas segaperedes ei tuntagi muret ühe rahvakillu saatuse pärast muutuvas maailmas? Või usutakse, et eestlus püsib ka multikultuurses ühiskonnas? Just see ongi kummaline, et kuigi mitme kultuuri kohtumine pidavat rikastama, ei näi segaperedes demograafiliste probleemteemade vastu huvi tuntavat ja lastest kasvatatakse maailmakodanikud.
See näitabki, et erinevad kultuurid ei rikasta üksteist, vaid vaesestavad mõlemat. Ei tugevne ei ukraina ega eesti, aruba ega eesti kultuuriruum, vaid tekitatakse subkultuur ja kaob huvi mõlema algse kultuuri vastu. Ja sellest on kahju, kui noored oma elukohamaa kultuuri ja emakeelt ei hoia. Vastupidi, nad peavad rahvusmeelsust kuriteoks ja astuvad nende rivvi, kes on torud rahvusriikide vastu suunanud.
See, miks eesti-segaperedest noored Eestis ennast halvasti tunnevad ja miks neile igal pool rassism kangastub, pärinebki sellest, et nad on eestlusest eemaldunud – see saab paraku juhtuda ka emaga eesti keeles rääkides ja eesti koolis käies, kui hing pole samas eestlusega koos, vaid uitab Londoni, New Yorki ja Berliini multikultuursuses ringi. Eestlus on neile noortele vaid üks paljudest asjadest, millega kokku puututakse, ja kodusesse pinnasesse juured enam eriti sügavale ei roni.
Kõik need eesti verd noored võiks olla ka rahvusmeelsete ridades, aga nad on valinud teise tee – mitte oma rahvaga, vaid kõigi teistega. Neile pole “Estonians Lives Matter Too”…