Miks kõik see, mida me oleme pühaks pidanud, nüüd äkki vale on?

Kerttu Rakke on üks neist Eesti loomeinimestest, kes vaagib sündmusi ja olukordi mõistusega.

Sotsiaalmeedias on laineid löönud kirjanik Kerttu Rakke vahendatud postitus, mis rabab avameelse ja asjaliku teema käsitlusega.

“Jagan üht lühikest mõtteavaldust, mis on nii loogiline, et on lausa üllatav, et Eesti Vabariigis sellistest asjadest üldse rääkima peab.

Kuidas üllatab kedagi, et eestlased pole rändeleppe poolt? Vaadakem oma ajalugu. Üks pidev allutamine, tapmine ja maksukogumine on siin käinud. Kujutage ette elu mõnisada aastat tagasi novembri lõpul: istud oma suitsuses ubrikus peeruvalgel, ketrad lõnga, pere lõõbib, räägib muinas- ja mõistujutte. Aeg-ajalt käib keegi mõisas tööd tegemas ja/või peksa saamas. Ja siis tuleb mingi sõda, Liivi, Põhja ja niisama madistamised, tuleb perioode, kus maa on tühi ja laastatud, ringi hulguvad üksikud lahingutest ja õudustest hullunud tegelased, muinaslugudesse ilmuvad koerakoonlased – tegelased, kes pole ei inimesed ega loomad ning kellega käib kaasas surm.

Põlake mind, kui tahate, aga miks ma peaksin arvama, et mulle ja mu lastele oleks kuidagi turvaline see, kui Eestisse võivad tulla kõik, kes soovivad, oma väljamõeldud sõbraga lehvitada ning teda ettekäändeks tuues vägistada, põletada ja peksta? Ma olen ju igasugu videosid näinud ega usu, et kõik need radikaalide poolt lavastatud on. Miks ma ometi peaksin tahtma sellist asja, koerakoonlaste laastamistööd, oma kodutänavatele?

Rootsis on viimased 40-50 aastat olnud teemaks vabakasvatus, mis reaalsuses on osutunud kasvatamatuseks, kuna minuvanused inimesed ei tee vahet heal ja kurjal ega taipa, et liiga hea ei ole hea. Et ei saa lõpmatuseni põskesid ette keerata, et niinimetatud vähemuste õigused ei tohi domineerida põlisrahva õiguste üle. Mis siin keerulist on, ma ei saa aru? Peaksime ju olema kõik sarnaselt Lindgreni lugudega üles kasvanud?

Ma ei ole rassist, mul on hea meel, et Eestis elab igat värvi inimesi, aga nende tulek ei tohi käia mingite kvootide alusel. Muidugi ma mõistan täielikult pagulaste soovi rahulikult elada (kes meist ei tahaks, eks?), aga kui statistika näitab, et maades, kuhu on toodud paaditäite kaupa testosteroonist punnis noori mehi (mitte perekondi – naised-lapsed peavad ise igasugu sõjakolletes hakkama saama, kuna mehed on argpükstest õnneotsijad), on tõusnud kuritegude arv, kus sisserändajatel on kandev süüdlase roll – kas ma ei tohi teha loogilist järeldust, et süüdi on igasugu võõra elemendi süüdimatu sisseränne?

Merkel&Co. võib öelda, et rahvusriigid on igand, aga miks peaksime meie seda kuulama ja selle järgi käima? Eesti ei astunud Euroopa Liitu selleks, et eestluse olukord läheks kehvemaks kui nõukogude ajal. Kui näiteks mu telefonioperaator ütleks, et ta hakkab mulle kehvemat teenust kallima raha eest pakkuma, siis ma loobuksin sellest operaatorist. Ilmselt ei teegi mu operaator mulle sellist pakkumist, kuna ta ei taha mind kaotada. Merkelil on meist ükskõik, sellepärast tihkabki meile sellistest asjadest rääkida.

Merkel on kaugel, me saaksime istuda rahulikult kodus peeru- või nutifonivalgel ja saata n-ö mõisa ehk Euroopasse tööd tegema ja peksa saama need, kelle oleme enda seast valinud. Millegipärast aga on meie valitsusasutused täis tegelasi, kes arvavad, et peksa peab saama ikka terve pere, mitte vaid valitud, ning üritavad Merkeli ideid meile kohustuseks seada. Miks me seda laseme? Ja kui keegi seab selle kohustuse kahtluse alla, on ta ekstremist?

Minge Inimõiguste Keskuse kodulehele ja vaadake, missuguseid summasid jaotatakse Eestis igasugu “haavatavate” kaitsmiseks. Kui need projektid poleks reaalsus, oleks need Stalkeri auhinna väärilised!

Ehk siis ma ootaks nii presidendilt kui ministritelt loogilist argumenteeritud selgitust, miks me ei tohi hinnata seda, mida oleme 1980-ndate lõpust saadik kasvatanud ja arendanud? Miks meie talupojamõistus, esivanemate tarkus ja kodupaiga väärtustamine, kõik see, mida me oleme pühaks pidanud, nüüd äkki vale on?”

Kommentaarid