10.08.2021
No ei ole nende kolmega ühist teed!
Alles tuli ÜRO kliimaraport ja jällegi on kogu maailm hüsteerias, samas aga jääb sellest kõrvale ilmselt omajagu inimesi, kes on küll looduskaitsjad, kuid mitte paanikaosakonnast.
Paljudel vanema põlvkonna inimestel on veel meeles Gorbatšovi “kuiv seadus” ehk alkoholismivastane kampaania, mis reaalsusega kokku põrgates üsna ruttu läbi kukkus. Läänemaailm läheb Nõukogude Liidu teed ja pole mõtet kaasa minna järjekordse hüsteerialainega.
Mitte et kliimaga kõik korras oleks, vaid seetõttu, et paanikas tehtud otsused, mis ei arvesta reaalse olukorraga, ei lõpe hästi, kasvõi seetõttu, et Hiina jätkab söeelektrijaamade püstitamisega, samas kui Lääs ennast rooskab ja näljutab, kaotades teistele suurjõududele oma konkurentsivõimekuse.
Aga see selleks. Tulles tagasi Eestisse, on tõsisemad inimesed ehk märganud, et nii eelmine Jüri Ratase kui praegune Kaja Kallase valitsus lihtsalt kordavad kusagilt kaugelt ja kõrgelt tulnud kliimahüsteerilist sõnumit üle (EKRE oli ka valitsuses kliimapaanika osas skeptiline). See tähendab, et Greta Thunberg poleks hädakisa alustanud, paneks ka Kaja Kallas põlevkivivallas vanaviisi edasi.
Kliimahüsteeria kampaanianoodid paistavad silma igal pool – kõik kasutavad seda oma huvides ära. Nüüd selgub, et üks pakiveofirma veab pakid kohale 100% süsinikuneutraalselt, teleoperaator toob oma teenused teineni ilma õhku süsinikuga reostamata ning isegi tualettpaber Lambi on toodetud säästliku arengu baasil. Jääb üle vaid oodata, millal hakatakse süsinikuneutraalselt hingama…
Süsiniku materdamine kliimavõitluses on üks väga mugav ja ohutu tee, sest see ei nõua kõigilt neilt arvukatelt gretathunbergitelt midagi – isegi kliimaprotest Toompeal on lastele lihtsalt vaba päev. Rabasid segi keerava Rail Balticu vastu protesteerijad on samas surutud mingite veidrike rolli ja taas käivad jutud suure tselluloositehase rajamisest, mis ei saa kuidagi kliimale pai teha.
See kahekeelsus paistab eriti välja kaubanduskeskustes, kus saab jätkuvalt kasvõi iga puuvilja eraldi kilekotti pakkida ja pole häda midagi – ometi lubati alles hiljuti plastiku kasutamist oluliselt piirata. Metsadki on täis tuulest lendu aetud koroonamaske.
Eesti ühiskond ei suuda isegi plastiku kasutamisele kätt ette panna, aga abstraktset süsinikku peksame nii rusikate kui jalgadega, keerates samas kinni oma energeetilist julgeolekut, mis põhineb põlevkivil ja millel pole endiselt mõistlikku alternatiivi.
Lõppkokkuvõtteks – mina ei kavatse kliimahüsteeriaga kaasa minna. Võitlen Eesti looduse säästmise eest, korjan maast ära prügi, vajutan hinnasildi otse banaanikobarale, mitte ei kasuta kilekotti, ja nii edasi. ÜRO ja Euroopa Liidu eakate hipipõlvkonna sotsialistlike poliitikute algatatud hüsteeriapuhangud jätavad mind täiesti külmaks.
Ja veel – kui Eestis hakkab naiste õiguste ja tõelise võrdsuse eest ning nende-vastase vägivalla vastu võitlema mõni ideoloogiavaba organisatsioon, mis pole Liisa Pakosta, Inimõiguste Keskus, feministeerium või sotsiaalministeerium, andke teada, paljud mehed tahavad õrnema soo eest seista.
Jüri Kukk, toimetaja