Miks oleks vaja konservatiivsemaid, poliitkorrektsusest vabu ajakirjanikke?

Ajakirjanduses valitsev liberaalne, poliitkorrektsusest ahistatud mõttelaad suleb kuulaja-vaataja ees väga suure osa inforuumist ja reaalsusest, toimides samas ideoloogilise suunaja ja arvamuste kujundajana.

Mida me teame näiteks geidest? Seda, et neid ahistatavat ja kiusatavat, kuigi nad olevat täitsa normaalsed inimesed. Pilt kujundatakse LGBT aktivistide juttude põhjal.

Kui aga oleks ajakirjanduses mõnigi kallutamata reporter, võiks ju üles otsida need geid, kes pole aktivistidega seotud, ja küsiks neilt näiteks seda, kas agressiivne homoagenda tuleb neile kasuks või pigem kahjuks? Millisena näeksid nemad näiteks tasakaalukat ühiskonda, mis arvestaks samasooliste huvidega, seejuures ka traditsioonilist peret väärtustades?

Peavoolumeediast me juba teame, kui toredad on Aafrikast ja Araabiast sisserännanud. Aga kui küsiks mosleminaise unistustest Läände jõudmisel – kas ta ikka tahab siin burkaga jätkata või tahaks lühikeses seelikus ja topiga ringi käia? Küsiks moslemimehelt, kui salliv on ikkagi islam nii naiste kui teiseusuliste suhtes ja kuidas moslemid näevad oma religiooni tulevikku Eestis? Mida ta ise tegi kodumaal Süürias või Iraagis, et pidi sealt lahkuma?

Küsiks aafriklastelt, millist tööd nad siin võimalusel teeksid, mida nad oskavad üldse teha, kontrolliks kergelt nende arusaama läänelikust elust ja uuriks, mida nad tegid oma sõdival kodumaal, ning ehk sedagi, kuidas nad suhtuvad valgetesse – on nad ise mustad rassistid? Küsiks marufeministidelt otse – kas ja miks te vihkate mehi ja kas te üldse ei soovi mehe puudutust tunda? Kõike seda otse ja avameelselt.

Kui ajakirjandus lubaks endale sellist piilumist reaalsusse, tuleks sealt ilmselt vägagi vaadatavad saated, sest sellised teemad, saated ja lood huvitaks väga paljusid. Miks selliseid saateid aga teha ei taheta? Ilmselgelt poliitkorrektsusest.

Sest nii võib välja tulla, et aafriklane vihkab tegelikult valgeid, moslem ei lubaks ka Läänes naist pealaest jalatallani katmatult välja, pagulased olid kodumaal tegelikult sõdurid, geid ei pea LGBT-d enda esindajaks, feministid on räiged inimvihkajad ja nii edasi – see purustaks palju liberaalide loodud miraaže.

Samas ei pea need tulemused olema sugugi nii skandaalsed, välja võivad kooruda ka täiesti tavalised inimesed, seda ei mingite äärmuslaste ega ka mitte õnnetutena. Seda pilti aga tänane ajakirjandus ei luba – pagulane peab olema õnnetu ja vaid rahu otsiv, gei tagakiusatav, migrant rassistide ohver ja nii edasi.

Eesti meedias ilmselt selliseid ajakirjanikke enam pole, kes tahaks inimesi ja saatusi lahata neutraalselt, ilma et selles kajastuks nii tema enda arusaam kui ka hetke poliitilise suunitluse surve. Või prooviks keegi siiski järele?

Seda kõike pole vaja mitte seda võrd konservatiividele, kuivõrd lugejale ja vaatajatele – nemad näeksid mustvalge maailma asemel värvilisemat.

Lugejad ei saa kätte ka objektiivset pilti välismaal toimuvast: umbes 90% Trumpi ja Brexiti kajastustest on negatiivsed. Inimesed tahaksid siiski teada, mida on kõigist süüdistustest pääsenud Trump USA-s ära teinud või millised on need tugevad küljed, millega Suurbritannia iseseisvas elus hakkama saab – Eesti meedias pole ainsatki analüütilist lugu leida, ainult puhas mahategemine.

Lõpetuseks ühe kommentaatori arvamus, mis peegeldab ajakirjanike ebaprofessionaalsust: “Elmaris oli saade, kus keegi maasikamees ütles, et hooajal maksab ukrainlasele kuni 1000 kuus. Muidugi ei osanud lillelastest saatejuhid küsida täpsustavaid küsimusi – maksud, töötunnid, sotsiaalsed tagatised, elamistingimused, toit, riided, transport jne.” Domineerima jääb palganumber, mitte reaalne pihku jääv raha, seega jääb info poolikuks.

Infotarbijale suunatud professionaalsusest on Eesti meedia veel väga kaugel, kuid muutusi sinna lubada ei taheta.