26.07.2018
Jevgeni Ossinovski on poliitik, kelle ümber tunduvadki mullid hõljuvat.
Põrunud minister ja erakonnajuht Jevgeni Ossinovski on oma intervjuus Postimehele järginud traditsioonilist sotside joont: meie käime õiget jalga, kõik teised aga valet.
Ossinovski väidab, et tema algatatud alkoholipoliitika annab tulemusi ehk viie aasta pärast, aga milliseid? Gorbatšovi “kuiv seadus” aitas Nõukogude Liitu lagundada, ameeriklaste analoogiline üritus 1930. aastatel tekitas organiseeritud kuritegevuse ehk maffia — millise koletise Ossinovski lahti päästis (lähtudes maffia tekkest, mitte NLiidu lagunemisest, mille puhul on heaks võrdluseks sotside erakonna käimasolev hääbumine)?
Alkoholism on Eestis suur probleem, kuid alkoholi kõrgele aetud hind ja keelan-käsen-poon-ja-lasen-süsteem seda küll ei pidurda. Joomarlusevastases võitluses on oluline, et keelde toetaks alternatiivide pakkumine, mille aluseks on eriti just jõukuse kasv — jõukamad inimesed reisivad, spordivad ja teevad muud kasulikku, nemad muresid pudelisse ei uputa. Eestis mingeid muid võimalusi ei pakuta, eriti aga piisavat jõukust, et eluga hakkama saada.
Huvitav ongi, et Ossinovski läks alkoholismi keeldude ja aktsiisitõusude kaudu samat libedat teed pidi, mis Gorbatšov — kui poliitik ei oska teiste vigadest õppida, siis on ta ikka väga rumal. Kui keegi utopist arvab, et tänases ülikiires maailmas ja depressiivsete inimeste tohutu massi sees suudab ta aastatuhandete vanustele mõnuainetele keeldudega piiri panna, elab ta ikka väga roosas udus. Mis ei tähenda muidugi, et alkoholismiga võitlema ei peaks — aga suurte hädade vastu ei võidelda idealismiga.
Seda, et Ossinovskist kunagi riigimeest ei saa, näitab tema üksainus lause: “Seda, et piirikaubandus võtab nii suured mõõtmed ja himu odava napsu järele on nii suur, loomulikult ette ei suudetud näha.” Suurte probleemide taandamine himule odava hundijalavee järele näitab, et mees ei jaga asjast kohe mitte kui midagi.
Tegu on majanduslikult mõtlevate inimeste, mitte padujoodikutega. Täiskarsklasena käisin ma ise sõbraga Lätis lihtsalt kaasas ja mind ennastki üllatasid üliodavad hinnad ja seda mitte ainult alkoholi osas. Mehed arvutasid välja, et endale ja sõpradele alkoholi ette ostes, Lätist teisigi odavaid kaupu kaasa kahmates ja seal tankides jäävad nad Lätis käimisega kõvasti kasumisse, kõike seda Eestis tehes pidanuks nad tunduvalt rohkem raha välja käima. Sellised asjad ei jõua ei Ossinovski, Tsahkna, Ratase ega teiste aktsiisitõstmiste õigustajate pähe ilmselt kunagi.
Nende inimeste piiratust näitab seegi, et nad kirjeldasid 24. veebruari aktsiooni “Kõik Lätti!” kui joodikute kommet iseseisvuspäeva tähistada, suutmata (või tahtmata) sellest välja lugeda ühiskonna protesti. Nende arvates pidanuks õiged eestlased istuma teleri ees, jooma morssi ja jälgima “pingviinide paraadi”, kus sellised ennasttäis poliitikud särada üritavad.
Intervjuus ütleb Ossinovski Uutele Uudistele viidates ka järgnevat: “Sotsiaalmeedia on aidanud mõnelgi äärmuslikul populistlikul erakonnal saavutada väga hea tulemuse, sest nad ei ole kunagi isegi viitsinud keskpõrandal teistsuguste vaatenurkadega vaielda. Eestis on esimene negatiivne märk sellest olemas ja sellega alustas EKRE.”
Millised on sotside endi oskused teistega väidelda? Vaadaku Ossinovski üle Tallinna TV saade “Ajurünnak“ 28. veebruaril, kus sotsid Marianne Mikko ja Barbi Pilvre olid vastakuti Varro Vooglaiu ja Harry Raudverega — väitluses lüüa saanud Mikko nõudis otse-eetris saatejuht Toomas Kaselt “katoliikliku propaganda” kohest lõpetamist ehk Vooglaiult sõnaõiguse võtmist, kuna Eesti olevat sekulaarne riik. Ehtne marksistlik suhtumine — keelata, maha teha, hävitada!
Mis aga puutub Uutesse Uudistesse, siis on see loodud vastukaaluna kauaaegsele EKRE sõnumite blokeerimisele peavoolumeedias, mistõttu oli vaja luua oma väljund. Rahvuskonservatiividele on hakatud sõna andma alles lühikest aega ja seda tänu erakonna populaarsuse kasvule, sest suuruselt kolmanda poliitilise jõu arvamust tahavad nüüd ka väljaannete toimetajad ja uudistereporterid teada.
Pikka aega aga oli UU ainus koht, mille kaudu inimesteni jõuda ja ega portaal pretendeeri praegugi sõltumatu meediakanali tiitlile — me kajastame ainult rahvuskonservatiivseid vaateid ega soovigi muutuda sotside propaganda vahendajaks.
Mis aga puutub keskpõrandal kohtumisse, siis näiteks lõppenud hooajal olid EKRE poliitikud enamikul ETV “Foorumi” väitlustel ning veel paljudes muudes tele- ja raadiosaadetes. Nüüd kutsutakse rahvuskonservatiive juba igale poole, aga siingi on EKRE inimesed mõistlikud – pole mõtet minna väitlema kohtadesse, nagu seda on Paide Arvamusfestival, millele reaalseid tulemusi ei järgne.
Keskpõrandal kohtudes pole rahvuskonservatiividel sotsidega millestki ka rääkida – meie soovime rahvusriiki ning tugevat ja tervet heterosuhtel põhinevat lastega Eesti perekonda, Ossinovski erakond aga homoseksuaalset, sooneutraalset ja multikultuurset Eestit. Kus on meie kokkupuutekoht? Seepärast pole sotsidel mõtet ja EKRE valijat noolida – meie heaks annavad hääle hoopis teistsugused inimesed!
Kui Ossinovski kord koos oma marksistidega poliitilisse prügikasti heidetakse, pole sellest vist suurt kahju kellelgil, see on pigem ajalooline paratamatus.