Miks rahvuskonservatiivid presidenti ei salli ja muidu ka vihased on

Need on Kaljulaidi “meie inimeste” “omad”.

Sest president jaotab eestlust laiali kõigile soovijatele ja lisaks ka neile, kes pole seda kunagi palunud ning meid vihkavad.

Kaljulaidi soovi taga kõigile eestlase staatus anda peitub sama globalistlik suunitlus, mis on viinud selleni, et “prantslane” võib juba olla ka Marokos sündinud araablane, kes on saanud kodakondsuse, või siis võib “soomlane” olla pärit ka Somaaliast. See on kohutavalt ebaõiglane põlisrahvaste vastu.

Tegelikult ei soovi ka Eestis “meie inimestest” eestlane olla eriti keegi, sest kõigil on oma päris rahvus olemas. Isegi Marina Kaljurand ütleb: “Olen venelane, aga Eesti patrioot!” – muide, samamoodi ütles ka Deniss Metsavas. Palju oleneb sellest, millise Eesti patrioot – mõni on ehk hoopis “patriot Sovetskoi Estonii”. Muide, “eestlasele” Kaljurannale kuuluvad ka sõnad, et pagulastelt eesti keele õppimise nõudmine on inimõiguste rikkumine (Keelefoorumil 15. septembril 2015).

Miks ma sellest jälle kirjutan? Käisin möödunud laupäeval avatud muuseumide päeva käigus Eesti Ajaloomuuseumis Maarjamäel. Seal on koht, kuhu on kokku kogutud Nõukogude ajaloo monumendid, sealhulgas Stalin, Leninid, Kingissepad, Pöögelmannid ja palju muud saasta.

Nende kujude ümber saalisid peamiselt venelased ja nende suhtumine oli parimal juhul neutraalne, üldjuhul aga Eesti-vaenulik. Üks mees, kes aastate poolest võis olla endine Nõukogude Armee “praporštšik”, selgitas oma naisele, millised tõprad need eestlased on – näe, Jevgeni Nikonovi pea on ära kaksatud ja toda graniitmonumenti on lõhutud!

Seda meest vaadates oli kohe selge, et see Kaljulaidi “meie inimene” muutuks Putini “roheliste mehikeste” saabudes samuti silmapilk roheliseks. Üldiselt õhkus seal ringikäivate venelaste seast vaenulikkust, eriti minu suhtes, sest mul oli seljas “Eesti” kirjade ja sinimustvalge lipuga T-särk. Ja kogu see jant toimus Eesti rahvusriigis, selle pealinnas ja Eesti Ajaloomuuseumis!

Siit jõuangi selleni, miks ekrelased vihased on. Eelmisel nädala sadas just EKRE kaela kogu peavoolupoliitika sopp Marine Le Peni külaskäiguga seoses. Taas süüdistati erakonda Kremli-meelsuses.

Ometigi on EKRE ainus erakond, kes nõudis küüditatute mälestusküünalde laialipeksjate teo käsitlemist rahvustevahelise vaenu õhutamisena; kes nõudis vene ja nõukogude taustaga inimeste täiendavat kontrollimist enne riigiametitesse määramist ja mõistis hukka pärjad pronkssõduri juures linditekstiga “Eesti rahvalt”. EKRE on ainus erakond, kes nõuab otseseid samme Kremli agentuuri vastu ja ometigi jätkub kõigil pidevalt ainest vihakõnedeks tema vastu Kremli-meelsuse süüdistuste kaudu!

Muide, pühapäeval Keskturu väravast möödudes võis näha, kuidas Yana Toom oma tulevasi ja praeguseid valijaid valimistelgi juures toitis.

Kommentaarid