Millal me muutusime karuga maadleva Vahuri asemel sakstega sõbrustavaks Tambetiks?

Arvamus,
- Updated
©Uued Uudised
Kunagise “Peatage Lasnamäed” asemel on nüüd selline mõtlemine.

Palju on räägitud sellest, kuidas Euroopa Liit sarnaneb üha enam NSV Liiduga, vähem räägitakse sellest, et praegune riik muutub üha vastupidisemaks isegi 1990. aastate Eesti Vabariigile.

Eestlased on tagasi orjuses, või pigem sulasementaliteedis. Ei taheta enam olla peremehed, eurorahapalgaline on lihtsam olla. Eriti räige seltskond on Reformierakonnas – Paet, Ansip, Mihkelson, Kallas – kes euroliiduta ei teeks sammugi.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Et see süüdistus ainult deklaratiivne poleks, vaatame Laulva revolutsiooni aegu 1988-1991. aastatel ja taasiseseisvuse esimest perioodi 1991. -2004.

Eestis räägiti tollal aktiivselt 300 000 nõukogude migrandist, Lasnamäe peatamisest ja NLKP venestamisplaanidest – nüüd on need täiesti unustatud ja tollal sissetoodud slaavlased on „omad inimesed“.

Mis tingis sellise meeleolu muutuse? Ida-Virumaa on ju endiselt suuresti venekeelne ja see keel võtab võimust ka Tallinnas. Miski pole muutunud.

Ometigi käib Eestis väga aktiivselt propaganda selles osas, et sisse vedada Ukraina tööjõudu. Kindlasti lohutatakse ennast sõnaühendiga „ajutine tööjõud“, kuigi sisimas teavad kõik, et need ukrainlased tulevad, et jääda. Isegi kui ei jää, muudavad siinse nii slaavipärase keskkonna veelgi venekeelsemaks.

Ukrainlasi nõuavad ka põllumehed ja poliitikud, kes seisid ise Balti ketis. Mis nende peades on muutunud? Miks nad ei taha mõelda lähitulevikule, kus vene keel kinnitub veelgi rohkem ja me hakkame elame koos venelaste, ukrainlaste ja paljude teiste rahvastega internatsionaalses ühiskonnas? Miks meile siis Laulvat revolutsiooni vaja oli – üks selle ideedest on ju maha maetud?

Muide, sama ajupeetus ilmnes ka 2015. aastal rändekriisi alguses, kui RE võimupoliitikud rääkisid vajadusest pagulasi vastu võtta ja nad siia integreerida. Juba tollal ütlesid paljud: meil on niigi kaotatud Ida-Virumaa, Lasnamäe, 300 000 integreerumata venelast – keda te veel juurde tahate? Jutt käis Rõivase valitsusele nagu hane selga vesi.

Kõik see jätkub ka täna – mitte ükski eestimaalastest pole nii rumal, et ei loeks ajalehti ja massimigratsiooni halbadest külgedest, nagu terrorism, kuritegevus, migrantide ülalpidamine sotsiaalsüsteemide kaudu, no-go-tsoonid ja ohtralt muud. Ometigi on tohutu hulk inimesi, poliitikuid, ettevõtjaid, põllumehi ja teisigi, kes tahaks migrante aina juurde ja juurde.

Kas mõistuse pähepanekuks on vaja ühte põhjalikku terroriakti nagu Lääne-Euroopas on neid küllaga olnud, ja plahvatusest tükkideks kistud omakseid? Enamik Eesti inimestest lohutab ennast rumala mõttega – meil seda ei juhtu! Juhtub ja üsna ruttu, kui Vahemerest ülevoolavat meestemassi ei peatata. 10-15 aastat tagasi ei arvatud ka Soomes, et terrorism nendeni jõuab. Aga  jõudis, ja kui uusi kallaletunge pole olnud, tähendab see vaid seda, et riik on pannud tohutud summad julgeolekustruktuuridele, et kaitsta ennast oma uuselanike eest.

Nõukogude Liidust lahkumisel oli üks unistusi see, et me otsustame nüüd ise. Praegu aga anname me või võtab Brüssel meilt üha enam suveräänsust käest. Paljud ütlevad, et see on meie endi valik ja Venemaast tingitud paratamatus. Olgu nende põhjendustega kuidas on, aga fakt on ju see, et me pole omal maal enam peremehed – Brüssel dikteerib juba tohutult asju ette.  Kui talumees annab talu vabatahtlikult käest ja hakkab sulaseametit pidama, siis pole ta enam peremees – nii lihtne see ongi.

Ja kellele me võime ära anname? Ebademokraatlikule Euroopa Komisjonile, keda me pole valinud – seda valitakse läbi nn lehma lellepoegade. Euroopa Parlament on suur ja kohmakas, vähese võimuga ja Eesti hääl seal eriti võimule ei pääse, eriti kui seitsmest saadikust kuus on suuremal või vähemal määra föderalistid.

Eraldi teemana tuleb vaadata ka nn euroopalikke väärtusi (sooneutraalsus, homoagenda, marufeminism, „sallivuslus“). Nüüdseks on need peaaegu, et normiks saamas, kuigi 1990. aastatel ei pidanud keegi neid normaalseks, nagu sajandeid enne seda. Kui Eestis üldse äärmuslusest rääkida, siis vaid „euroopalike väärtuste“ kontekstis – pärast EL-iga ühinemist said senini ebanormaalseks peetud asjad normaalseks. Meid valitsevad äärmusideoloogiad.

Miks kogu see jutt? Me oleme kõike saavutatut käest laskmas – 300 000 meile vastumeelselt siia toodud migranti on äkki „omad“ ja soovime neid juurdegi; viha keelava ja käskiva Moskva vastu on asendunud armastusega sama tegeva Brüsseli vastu; see, mis meid koos on hoidnud (pere, traditsioonid, eestlus) on järsku igand…

Me ei mõtle ju enam grammigi nii, nagu Laulva revolutsiooni ajal. Kas me oleme kollektiivselt hulluks läinud või põhjaliku ajupesu saanud? Millal me muutusime tugeva Vahuri asemel sakstega sõbrustavaks Tambetiks? Ei tasu unustada, kuidas tolle tee Oodo vangikongis lõppes, ja isegi Jaanuse viimane katse mehemeelt näidata verre uputati.

UU

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused