Millal muutus võitlus naiste õiguste eest sõjaks meeste vastu?

Naiste marss Londonis.

Tallinna tänavatel marssisid naised. Nüüd võiks küsida, kui palju see neile kasu tõi ja kui palju ühiskond sellise võitlusliku võrdsuse nõudmise peale neist hoopis eemaldus.

Vajadus naisi igakülgselt kaitsta on nii loomulik, et selle üle pole vaja piike murda, vaid tuleb loosungite asemel tegutseda. Kui naised aga ise sõjaprintsess Xena moodi lahingusse tormavad, siis pole see ühiskondliku kokkuleppe otsimine, vaid konflikti eskaleerimine.

Või nagu ütleb Kadri Kuulpak oma Postimehe loos: “Feministide loogika – kõik on võrdsed, naised võrdsemad”: “Peaksid ju eestlased lähiajaloost teadma, milleni viib grupiidentiteedi esikohale seadmine, kategoriseerimine etnilise, soolise või rassilise identiteedi järgi ja kollektiivse süü tekitamine.”

Lepime kokku nii, et meie, mehed, lööme kaasa igas võitluses, kus naisi tuleb kaitsta füüsilise ja moraalse vägivalla ning juriidilise ebaõigluse eest. Aga võitlusesse õiguse eest “kaagutada” või “teha oma kehaga, mida tahan” mehed ei torma.

Võitlus naiste õiguste eest on muutunud võitluseks kõikelubatavuse ja domineerimise eest ja meeste vastu. Enam ei piirduta võrdsusega, vaid tahetakse olla väga võrdne. See ei ole ainult naiste võitlustes nii, vaid kõigis vasakliberaalsetes vähemuste õiguste kaitsmistes. Võtame näiteks geiõigused.

Kui vaadata neid välimuselt igati siledaid mehepoegi, kes on samasooliste kapist välja astunud, tahaks neile karjuda – vaadake, kui palju on ilusaid eesti naisi, keda käte vahel hoida, teie aga vahite teise mehe kannikaid! Olgu, kui see on teie mõlema soov, siis demokraatlikus riigis ei hakka keegi kätt ette panema! Aga ärge nõudke endale samu õigusi, mis on mehest ja naisest koosneval perel – õigust lastele! Sest kui nemad sõna otseses mõttes teevad neid ise, siis teie sirutate käe võõraste laste järele, et nemadki nihestuksid meeste armastust eeskujuna nähest normaalsusest kõrvale.

Naiste juurde naastes – palgalõhe on tõsine küsimus, aga nagu uurimused on näidanud, pole see kellegi tahtlik tegutsemine, seetõttu pole vaja kedagi ka risti lüüa, nagu naisõiguslased kahjuks teevad. Triibulised nimekirjad igal elualal pole ka mingi saavutus, sest paremad tulemused heaoluks saavutatakse kompetentsi, mitte võrdõiguslikkuse alusel. Küll aga tekib kartus, et kurikuulsates naiste ülekaalu ja juhtimisega kollektiivides hakkab sisemist õhkkonda mõjutama naiselik õelus ehk “bitšimine”, nagu nad ise ütlevad!

Müüdiks on muutumas jutt, et kuna naised on tasakaalukamad ja alalhoidlikumad, siis hoiavad nad konfliktialtimaid mehi pahandustest eemal. Ja see ongi müüt – tänased naised on meestest nõrgemad tõesti vaid füüsiliselt, muus osas on nad õppinud mehestuma ega ole enam õrnem sugu. Feministlik võitlev naine on sama ohtlik kui afgaanist sõjapealik.

Seda oli eriti hästi näha USA-s nn Kavanaugh`skandaali ajal. Tuhanded naised kütsid ennast üles väljamõeldud juhtumi pärast, mis olevat legendi järgi juhtunud aastakümnete eest teismeliste labrakal, kus ka “tunnistajate” sõnul tegelikult midagi ei juhtunud.

Rahvuskonservatiividest mehed kaitsevad naisi kõige tõhusamalt – nad hoiavad eemale ühe sallimatu usu esindajatest migrante, kelle religioon seab naised alandavasse rolli ja kes seetõttu ka euroopaliku naisõigusliku ruumi ahistamiste, vägistamiste ja tapmistega üle ujutavad. Paraku avavad poliitikasse läinud naised just ise naistevihkajate tee Euroopasse, lubades haledast südamest tuhandeid elujõus mehi heaoluühiskonda logelema asuda, kus nad vahelduseks ka eurooplannasid vägistavad ja mõnikord isegi tükeldavad.

Naiste marss oli suuresti sõjakuulutus meestele. Mõistagi peab naise ja mehe suhte määrama esimese kindel “Jah!”, aga see ei tähenda, et mehed peaksid suhte alustamiseks esitama avalduse, mille naine võimalusel üldises järjekorras kunagi läbi vaatab. Vana hea kurameerimine, enda naise jaoks huvitavaks tegemine, on kahjuks muudetud ahistamiseks. Nii ostavadki tänased mehed endale kumminuku või seksiroboti, üksindusest õõnsa hingega naised aga ühinevad LGBT kogukonnaga või unistavad üle Vahemere tulvavatest neegritest. Võitjaid meeste ja naiste sõjas ei ole.

Üks hiljutine uudis rääkis sellest, et inimesed, nii mehed kui naised, loobuvad üha enam seksist ja üha rohkem on neid, kes pole intiimset lähedust kogenud. Me loobume ju ka üldse suhetest ja lähedusest ning kinnistume suhetele nutiseadmetega. Inimkond loobub kõigest inimlikust ja naiste marss oli üks osake sellest – nad teatasid, millest nad tahavad ennast lahti lõigata. Või nagu kirjutas üks kommentaator – ei näinud ühtegi abivajajat, küll aga ohtralt hea elu peal karjäärinaisi, kes ei taha meest, last ega ühiskodu ja kes tantsisid üldsuse hirmutamiseks amatsoonide sõjatantsu.

Kommentaarid