16.07.2019
EKRE ei vihka võõraid, vaid hoiab omi.
Sattusime koos ühe võitluskaaslasega arutlema Eesti ja eestluse tuleviku üle, ja seda mitte eriti optimistlikult – eestlased ei taha tunnistada, et meid ähvardab eksistentsiaalne oht, ega meenutada, et nõukaajal me vaevu pääsesime sellest.
Olgem ausad, enamik eestlastest on toimuvaga rahul. Noortele meeldib multikultuurne maailm ja nad jätkaks võõraste siialubamist, minnes rahulikult üle inglise keelele. Õnneks on nüüdseks pisut vaibunud varem noorte seas levinud arusaam, et nagunii meid 50 aasta pärast pole, me sulandume teistesse, ja parem laseme sel võimalikult kiiresti juhtuda.
Keskealistel on endiselt esikohal jõukus ja selle juures on neile ka oluline teadmine, et rikkamaks saab kiiremini europrovintsis, avatud ja globaalses maailmas, kui rahvusriigis. Selles vanuses inimesed juba tajuvad, et protsessid võivad kiiresti käest minna, kuid nad usuvad, et halvem jääb tulemata. Nad hoiduvad võitlusest, sest see ohustab positsiooni, töökohta ja sissetulekut.
Vanematel inimestel hakkab materiaalne vaikselt tahaplaanile nihkuma ja nemad hindavad rohkem ka traditsioonilisi väärtusi. Ainult et nemad enam võitlema ei kipu. Muidugi on kõigis neis gruppides erandeid, ja nemad moodustavadki rahvuslaste vundamendi.
Kõige kurvem on see, et maarahvas ehk inimesed väljaspool Tallinnat ja lähiümbrust ei usugi, et miski meid ähvardab. Nemad elavad eestlaslikus keskkonnas looduse keskel, kuulevad ainult emakeelt ja imestavad – mida see EKRE jahub mingist migratsioonist ja geidest.
Selliste inimeste hulka kuulub ka näiteks Viljandimaa Mangeni OÜ juhataja Meelis Venno, kes sõimas Postimehes Helmesid, kes olevat ukrainlastest mingi pseudoprobleemi tekitanud – temal olla poolesajast töötajast ainult neli ukrainlased. Mees ei tea, et pealinnas on paljude firmade töökeskkond venekeelne, sest seal ainult slaavlased töötavadki.
Lõunaeestlane ei tea, et Tallinnas kuulebki peamiselt ainult vene keelt, millele hakkab järele jõudma inglise keel; et Mustamäel on tavalised neegrid nii kambakesi kui peredena; et tänavapilti on ilmunud tõmmud lõunamaade mehed ja rättides naised.
Eestlane lükkab kõrvale vastiku mõtte sellest, et Raekoja platsil võiks pomm plahvatada ja oma lapsed leiab ta surnukuurist – seepärast ei märka ta ka Jõuluturu ees juba olevaid kaubikutõkkeid ega laulupeo rongkäiku jälgivaid snaipereid. Veel ei mõtle ta, et tütar ei pruugi tänaval jõllitavate tõmmude meeste jõugust mööda pääseda. Eelpool nimetatud asjad on Turus ja Oulus juba kogetud, aga eestlane teab – meil seda ei juhtu.
Tavaeestlane arvab homoseksualismist ainult seda, et kummaline see on, aga las nad teevad seda siis omal moel, kui tahavad. Ta ei tea ega tahagi midagi teada geiagenda agressiivsusest ega märka pilte geiparaadidest, kus laste silma all marsivad nahkades inimesed, talutades teisi keti otsas, või sootuks paljad inimesed. Nad ei mõtle, et see peaks homoagenda järgi tavaliseks muutuma.
Meie inimene laseb politrukkidest naiskomissaridel võidelda palgalõhe vastu, kuigi teab, et keegi ei maksa naistele vähem ainult sellepärast, et ta on naine. Ta laseb sooneutraalsusel ja triibulistel nimekirjadel kanda kinnitada, mõtlemata, et need hakkavad piirama meeste-naiste normaalset läbisaamist. Ta ei märka “euroopalike väärtuste” siiajõudmist ega usu, et emalt võidakse lapsed ära võtta ainuüksi seetõttu, et ta jättis nad poes käies tunniks ajaks üksi.
See kõik jõuab kohale varjatult ja kiiremini kui keegi arvata oskab. Siis aga on juba hilja võitlema hakata, sest too tuleb juba surmaheitlus, ja sellega ei taha keegi liituda. Siis lüüakse käega ja asutakse elama ebanormaalses maailmas, mis on muutunud/muudetud normaalseks.
Kõlab negatiivselt? Kõik see on Rootsis juba läbi käidud ja Soomes lõpule jõudmas, Eestis aga just algamas. Aga eestlased vastu ei hakka ja keeravad selja ka neile, kes võitlevad. Aga võib-olla ongi üks rahvas ära teeninud selle, et tulles läbi kõigist ajaloo okupatsioonidest, sureb ta uinutuna näilisest vabadusest. Vabaduse eest tuleb alati võidelda, ka siis, kui see käes on. Kui enam ei võidelda, oleme orjusesse tagasi jõudnud.
Ja me olemegi. Laulame halleluujat Euroopa Liidule, kus meil sõnaõigust pole, on vaid formaalsed ametikohad bürokraatiaaparaadis, kus me oma maa heaks midagi ära teha ei saa. Aga see-eest saame sealt raha – olete märganud, et meil on põllumehe kõrvale tekkinud ka kutseliste projektikirjutajate amet. Et selgitada, miks me almust palume, sest Euroopas olemegi sulane, kes saab vähem toetusi kui sealne peremees. Sõnagi “toetus” on vastik ja alandav, aga kuidas kellelgil…
See kaljulaidilik muinasjutt, mida kuulsime ka laulukaare all, ei ole enam eestlus – isegi laulupidu ajas eestlased lõhki, alates Alo Matiiseni laulude ärakeelamisest kuni selleni, et eestlane ei pääse oma suurüritusele isegi enam suure raha eest, ja laulupeo tulemuse määrab see, kuidas tundis seal ennast venelane.
Ilmselt on paljudel rahvuskonservatiividel juba ammu mõte: mille eest me võitleme, kui keegi ei hooli rahvusena ellujäämisest, isegi kui Lasnamäe ja Ida-Virumaa näkku karjuvad? Aga seda, et me loobuksime, vaenlane ootabki. Seepärast tuleb võidelda ka siis, kui olukord on lootusetu. Eesti eest!