18.10.2020
Kersti Kaljulaid parlamendi ees
Eestis ei ole kõik nii, nagu lootsid eestlased Laulva revolutsiooni ajal juhtuvat, ei ole nii, nagu räägitakse praegu olevat, ja ka tulevik ei lähe sinna suunas, kuhu väidetakse minevat.
Uued Uudised esitlevad rea väiteid, millega on igaühel võimalik nõustuda või mitte, kuid põhjust järele mõelda annavad need väited igal juhul.
Laulva revolutsiooni ajal soovisime Eesti rahvusriiki, eestlaste otsustusõigust omal maal ehk suveräänsust, sõltumatust võõrvõimust – me pole midagi sellest saanud. Või õigemini – oleme saanud ja kohe käest andnud.
Rahvusriik upub vene keele, endise NLiidu migrantide ja Aafrika tudengite alla, üha rohkem võtab suveräänsust ära Brüssel (ja meie liberaalid annavad lahkelt), eestlased ise aga vaatavad taas orjalikult suurte poole, sest ei suuda, ei oska ega taha oma maad valitseda, lihtsam on eurorahadest elatuda.
Peale EKRE ei soovi ükski poliitiline jõud enam rahvusriiki, Eesti 200 ja sotsid aga on otseselt multikultuursuse ja globalismi eesmärgiks seadnud. Hoolimata ohtrasõnasusest eestluse, eesti keele ja kultuuri kaitsmisest kõneldes, teevad poliitikud kõik, et inglise ja vene keel takistamatult levida saaks, eestlust aga üritatakse president Kaljulaid ja Siim Kiisleri moel lahjendada ja kõigile laiali kinkida.
Kogu Eesti poliitiline maastik ühe erandiga näeb Eestit globaalse maailma osana, europrovintsina, rahvusvaheliste korporatsioonide majandusliku mängumaana, täis eri keeli kõnelevaid ja eri rassist maailmakodanikke. Eesti keelt ja kultuuri näevad nad juba aborigeenide veidrusena reservaadis, mida on hea ehk siis, kui oled inglisekeelsest kontorist koju tulnud, oma vanavanematega rääkida.
Peale EKRE pole mitte keegi massimigratsiooni vastu: ettevõtjad unistavad odavast tööjõust, mis lubaks neil rikastuda, sallivuslased tahaksid Tallinnat näha multikultuursena nagu London ja New York, enamikule lihtsatest eestlastest on kõigest lihtsalt suva.
Kõik Eesti poliitilised jõud peale EKRE loovutaksid rahumeeli senise mees-naine-lapsed-peremudeli ja laseksid geiagendal elu üle otsustada. Suur osa eestlastest ei hooli enam mingist enda sidumisest, seega on ükskõik, kas homod möllavad või mitte, kõik usuvad, et heterosuhet ära ei keelustata ja las see mitmekesisus siis olla.
Meie lasteaedadesse ja koolidesse ronib “kahe pullist isa” õpetus, tussutädid ja lastekaitsjad võtavad vanematelt laste kasvatamise üle, noored õpetatakse solvuma ja teisi süüdistama ehk lumehelbestuma, neist kasvatakse vasakliberaalse ideoloogia edasikandjaid.
Eesti ülikoolidest on saanud neomarksismi pesad, kus teaduspõhise õppetöö asemel toimub ideoloogiapõhine, raha ja ka ideoloogia alusel tõrjutakse eesti keelt välja ja asendatakse see inglise keelega.
Luterlik kirik ei ole ammu enam Jumala maailma eest väljas, vaid edendab ilmalike institutsioonide ideoloogiaid, olles seega pigem osa Saatana maailmast. Kirikukantslist kõlavad Soodomat ja Gomorrat ülistavad jutlused, vastu võetakse moslemipagulasi, kes Lääne-Euroopas kristlikku maailma lagundavad ja kirikuõpetajad tunduvad üha enam ateismijüngritena.
Paljud arvavad, et vihakõneseadused neid ei puuduta, need on “teiste jaoks seal, kes tõesti räuskavad”. Ühel päeval avastavad nad, et “mis nüüd lahti, ka mina ei saa rääkida sellest, millest tahan, kuigi see ei peaks ju vihakõne olema, ma räägin tavalisest asjast”. Aga vihakõne on siis juba kõik, mis seaduse loojatele ja kontrollijatele ei meeldi.
Enamik inimesi usub peavoolumeediat ja samastab ennast kõigega, mis seal räägitakse. Postimees ütles, et EKRE on paha – ju siis on. ERR väidab, et Poola ja Ungari on pahad – eks nad siis midagi valesti teevad! Delfi ütleb, et Trump on mölakas – nende loo järgi otsustades on tõesti. Inimesed enam ei mõtle, vaid usuvad sisendusi.
Ja mis kõige hullem – enamik inimesi usub, et meile ei tule kunagi moslemilinnaosi ja mošeesid, pommiplahvatusi ega sisserändajate poolseid vägistamisi, soopõhist lumekoristamist nagu Rootsis, ega sooneutraalse riietuse kohustust. Aga tuleb, küll näete – ka Soomes ei usutud kuni Turu pussitamiseni, et terrorism sinna jõuab.
Ometigi on meil ajaloost kaasas suuresti venestunud Ida-Virumaa ja vene keelest kõlav Tallinn, Mustamäel on ohtralt musti, ülikoolid veavad migrante sisse ja arvukates kohtades ei saa enam eesti keelega midagi selgeks rääkida.
Paljudele võib see stsenaarium liiga dramaatilisena tunduda, aga midagi valet selles pole – just sellises suunas me läheme, ja ainus, kes kõiki tagasi tõmmata üritab, on EKRE.
Oleme tagasi EuroNõukogude Liidus ja taas on vaja Laulvat revolutsiooni.