Mis juhtuks, kui “liberaalne demokraatia” saaks Venemaa enda kätte

Arvamus,
- Updated
©Scanpix
Venemaa sümboliks on Moskva Kreml. Pilt on illustratiivne.

Venemaast on igal poliitikul ja ühiskonnategelasel riskantne kirjutada, sest on ta sots, reformar, keski, isamaalane või rahvuskonservatiiv, Kremli agendi (paremal juhul “kasuliku idioodi”) silti on väga lihtne külge saada – ühest küljest on Venemaa praegugi Eesti peamine potentsiaalne vaenlane, teisalt aga on Moskva agendiks olemine lihtsaim süüdistus, mida saab Eestis välja käia ka seda tõestamata, peale läheb ikka.

Nii ongi Eestis Venemaast tekkinud üheülbaline pilt – ühest küljest Putini autokraatia koos sõjalise agressiivsusega ja teisalt saatest “Võimalik vaid Venemaal” väljakujunenud teadmine, et sealmail valitseb täielik korralagedus ja korruptsioon. Mõlemad aspektid on vaieldamatult täiesti õiged, aga nende pidev esiplaanil hoidmine ei lase laiemat pilti näha.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Aga see laiem pilt on olemas: vaadake kasvõi saadet “Kaks kanget Venemaal”, kus Teet Margna ja Kristjan Jõekalda sattusid Kaasanis peale kohalikele noortele, kes kallistasid rahvusvahelisel muuseumipäeval kätest kinni hoides sealseid muuseume. “Täiesti Euroopa!” ütles Kristjan, tõsi küll, Irkutskis ja sealsete noorte väljanägemise kohta.

4X4 automatkajate seltskonnal oli Kamtšatkal giidiks noor venelanna, kes valdas inglise keelt hästi, sõitis ringi kalli sportautoga ja teenis raha võitluskunstide õpetamisega – selliseid meie mõistes “läänelikke” inimesi on suuresti sovjetlikul Venemaal tegelikult juba küllalt. Iseasi on nende poliitiline meelestatus.

Liberaalse Lääne arusaam Venemaast on tegelikult kahetine. Endise Nõukogude Liidu vabariigid, sealhulgas Baltimaad, ja endised Ida-Euroopa sotsialismimaad suhtuvad Venemaasse kui vaenlasesse, sest me oleme Moskva käe läbi rängalt kannatada saanud ja NLiidu õigusjärgluse üle võtnud Kreml pole põrmugi muutunud, mida tõestasid agressioonid Gruusia ja Ukraina vastu.

Ungari mäletab rahvaülestõusu mahasurumist Nõukogude Armee poolt 1956. aastal, tšehhid ja slovakid Praha ülestõusu lämmatamist 1968. aastal, poolakad nii Katõni massihukkamist NKVD poolt kui ka oma presidendi salapärast hukku 2010. aastal lennuõnnetuses Smolenski lähistel – nemad hoiavad Kremliga ranget distantsi. Aga Lääne-Euroopa, keda pole tšekisti käsi otseselt puudutanud ja kelle umbusk põhineb vaid “külmal sõjal”?

Lääne-Euroopa laskis pärast NLiidu lagunemist ennast kohe lõdvaks, seda ka sõjaliselt, ning hakkas Venemaad “euroopastama”, mille tagajärjetus kohe silma paistis, sest see maa on siiski teine kultuuriruum, millele on osutanud ka Samuel P. Huntington. See aga ei seganud Prantsusmaad Venemaale Mistraleid ehitamast ja müümast, Saksamaad koos Gazpromiga gaasijuhet Nord Stream 2 rajamast ja palju muudki. Alles Krimmi annekteerimine 2014. aastal kainestas Läänt pisut.

Põhimõtteliselt suhtub Lääne-Euroopa Venemaasse enam-vähem samamoodi kui autokraatsetesse Hiinasse, Iraani või Saudi Araabiasse, erinevalt Ida-Euroopast, kellele on Kreml otsene vaenlane. Seejuures on huvitav, et kui Ungari peaminister Viktor Orban on Vene gaasist huvitatud, tembeldatakse ta kohe Putini liitlaseks, samas kui Saksamaa kantsler Angela Merkel (eriti aga endine kantsler Gerhard Schröder, kes on Putini isiklik sõber) võib Gazpromiga äri ajada küll.

Mida ootavad liberaalne Lääne-Euroopa ja Bideni-Ameerika tuleviku Venemaalt? Kõigepealt tahaksid nad summutada Kremli sõdimishimu, et saaksid ise rahulikult heaoluühiskonnas tiksuda ja pseudoprobleemidega (homoõigused, kliimavõitlus, samuti migrantide “päästmine”) tegeleda.

Teiseks tahaks Lääs juurde pääseda Venemaa loodusvaradele ja turule, mis mõlemad on peaaegu piiramatud. Kolmandaks aga sooviks läänemaailm painutada kogu endise NLiidu nn liberaalse demokraatia alla, mis tähendaks sõna otseses mõttes kaose eksporti, nagu seda on tehtud Lähis- ja Kesk-Idas.

Venemaa elab täiesti teistsuguste väärtuste järgi kui liberaalne Lääs – au sees on traditsiooniline pere, riik, ühiskond ja traditsioonid, homosuhted on põlastatavad, väga tugev on vene õigeusu mõju, kollektivism on igati eespool individualismist. Kõik on vastupidine praegu Läänes levivatele suunitlustele.

Näiteks Kanadas võetakse käibelt väljendid “he” ja “she” ehk meessoo “tema” ja naissoo” temake” ehk kehtestatakse sooneutraalsus. Vene ühiskonnas, kus on olemas “он” ja “она” ning mees on Ivan Petrovitš Sidorov ja naine Maria Andrejevna Sidorova, tähendaks sooneutraalsus väga suuri muutusi ja veelgi suuremat vastuseisu.

Selleks, et Venemaad muuta liberaalse Lääne-Euroopa sarnaseks, läheks sajandeid, sest see maa on kasvanud täiesti vastupidises suunas. Vene luuletaja, diplomaat ja konservatiivne publitsist Fjodor Tjuttšev ütles juba karmil tsaariajal, et “Venemaad pole võimalik mõistusega võtta” – 70 aastat laastavat bolševismi lisaks aga on seda sadu kordi võimendanud.

Venemaal pole ei läänelikku töökultuuri ega täpsust, see-eest aga on alkoholilembusest koomas ühiskond ja ülim korrumpeerumus – sealmail lihtsalt ei toimu midagi ilma meeleheata. Sellist maad lihtsalt ümber ei kasvata, seda enam, et nad ei tahagi seda – väidetavalt tahavad venelased olla ameerikalikult rikkad, kuid seda bütsantsliku suhtumisega. Muidugi on Venemaal olemas läänelik seltskond, kuid see on väikesearvuline ja ilmselt mitte piisavalt “liberaalne” EL-i “uusväärtuste” vastuvõtmiseks.

Kui tuua sellisesse ühiskonda “euroopalikud väärtused”, järgneks kohe totaalne kaos, sest seal võimenduks kõik vasakliberalismi lollused sajakordselt üle. Seda oli näha Jeltsini aegadel, kui Venemaa üritas luua turumajandust ja läbi viia erastamise, kuid sellele järgnes džunglikapitalism paduvarastamise ja oligarhide tekke, kriminaalse tegevuse vohamise ja korruptsioonisohu vajumisega.

Võib vaid ette kujutada, kui LGBT üritaks Venemaal saavutada sellist priviligeeritud positsiooni, nagu üritatakse Euroopa Liidus, kus homoseksualism on võetud erilise kaitse alla. Või kui Venemaad tahetaks muuta sooneutraalseks.

Aga just kõike seda “tsiviliseerimata Idalt” nõutakse, enne kui Lääne investeeringud voolama hakkavad. Seda on näha Ukrainas, mis on jätkuvalt sovjetlik ja korrumpeerunud riik, kuid selleks, et Läände integreeruda, on seal lubatud geiparaadid – kuigi pidevad kokkupõrked näitavad, et ühiskond ei taha homoseksualismi aktsepteerida.

Ka Venemaal on see läbi elatud – 2005. aastal tehti Putini poolt katse “läänelikuks” hakata ning asuti välja töötama geiõigusi tagavat seadust. Paraku ajas Kosovo küsimus Lääne ja Serbia liitlase Venemaa tülli ning sellega lõpetati ka “euroopalike väärtuste” ülevõtmine, millest jäi järele sõna tolerast (tolerant + pederast).

Tõtt-öelda ei soovi “euroopalikke väärtusi” omaks võtta ükski Ida-Euroopa riik, kus inimestel on säilinud kaine mõistus, mis ei luba naise ja mehe vahele 99 erinevat soovarianti suruda. Eriti vastumeelselt tehakse seda tugevate traditsioonidega õigeusumaades nagu Serbia, Makedoonia, Bulgaaria või Rumeenia, kus antakse Brüsselile järgi ainult selleks, et sealsete rahapadade juurde pääseda.

Kui kord Putin ja Lukašenka võimult tõrjutakse ning Venemaal ja Valgevenes hakatakse demokraatiat arendama selliseks, nagu näiteks Prantsusmaal, kus parlamendis vahetub aeg-ajalt võimupartei ja president on vaid üks-kaks võimuaega ametis, siis oleks väga hea, kui need riigid loobuksid sellest äranarritud ja neomarksismist räsitud liberaalsest demokraatiast selle “uusväärtustega” ning looks demokraatliku ühiskonna tõeliste traditsiooniliste väärtuste baasil. Nagu Poola ja Ungari.

Jüri Kukk

Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused