24.12.2019
Teadlane ja koolmeister Peep Leppik.
Teadlasest koolmeister Peep Leppik mõtiskleb selle üle, mis on olnud ja mis on praegu – kui tänast hoolega jälgida, siis ega midagi muutunud polegi.
„Suur elukogemus on midagi, mida ei anna ükski maailma ülikool – see kas on või ei ole. Ja kõrge vanus annab võimaluse võrrelda (mõtlemisoperatsioon!). Kui primitiivselt käsitab turumajanduse põlvkond kasvõi nõukogude aega, kus Stalini ajastu jõhkrus oma küüditamistega vaheldus Hruštšovi sulaaja lootustega (olgu kirjavahetus muu maailmaga, naasmine Siberist, kosmose epopöa, ka Eesti inimeste astumine komparteisse, majanduslik autonoomia jne). NB! Ja kes veel mäletab, et 1960-ndate algul olid (toidu)kauplused Eestis suht hästi varustatud…
Või kool möödunud 70-nel aastal, alates oma kooliajast ja pedagoogilise tööga järgneval 55-el aastal. Kuulates noori haridustegelasi, jääb mulje, et eesti kool „uue õpikäsitusega“ on sündinud alles 25 aasta eest ja tänu just neile. Ehkki juba 40-50 aastat tagasi oli olemas side 1930-ndate eesti kooli reformpedagoogilise vaimu ja koolmeistritega.
1970-ndatel minister Ferdinand Eiseni toel toimunud mitmetasandiline uurimistöö koolides lõi õpetajale tööks ka teadusliku aluse, millest pole järel varemeidki (õnneks üle 60 raamatu praktika ja uurimistöödega seotud teadustekste!). Küll „sobib“ teiste pime ahvimine (oh seda vabadust!), piiratus ja nö iseenese tarkus. Omandamisprotsessist endast kaugeneme üha…
Meenutagem, kuis välismaad ahvides lõhuti „nõukogulik“ tervishoiusüsteem oma polikliinikutega – milline närvi- ja rahakulu arstidele! Nüüd oleme teiste nimede all samas tagasi. Mõnes vallas ongi juba perearst see, kes antud hetkel on perearstikeskuses kohal. Vana süsteem, aga sisuliselt kehvem – eriarstideta.
* * *
Nõukogude aja omapärane saavutus olid nn ühiskondlikud tarbimisfondid, tegelikult täitsa nupukas asi. Töörahvale ei makstud kogu teenitud palka välja – kopsakas osa läks tarbimisfondidesse, millega peeti üleval eelkõige toonast kõrgkultuuri. Jah, nii maksti ka kinni ideoloogilised etendused, kuid sinna ei pidanud ju minema…
Meie Kultuurkapital on selle kõrval nagu vaese mehe leivakott. Toetumine kõrgkultuuris üha turule viib paratamatult labasustele ja primitiivsete instinktide otsimisele – et kõik tooks raha „kultuuri juurde“.
Tudengil polnud toona probleem istuda kasvõi iga nädal „Estonias“ (siis oli ka teatri kõrgaeg) või vaadata balletti Moskva Suures Teatris (saigi seal käidud). Ja raamatute ostmine oli kõigile jõukohane. Koolides lausa viidi õpilasi teatrisse, mis muide on kooskõlas D. Krathwohli afektiivse taksonoomia eesmärkidega! – tutvunud näiteks teatrikunsti erinevate tahkudega, hakkab välja kujunema lapse-alaealise maitse ja eelistused (sama kohustusliku kirjanduse kohta)… Selle oleme pööranud nüüdses koolis pea peale – laps peab ise valima, mida (millist rämpsu) ta vaatab-kuulab-loeb. Ise valib ikkagi haritud täiskasvanu!
Nüüd on hoopis eurofondid! Aga need on kõrgkultuurist kaugel. Kui kaeda nende fondide raha kasutamist, siis torkab silma raiskamine-laristamine nagu ikka võõra raha puhul – vaadake, milliseid vigureid tehakse selle rahaga meie teedel, kuis „kujundatakse“ meie väikelinnade keskväljakuid, igasuguste nn koolituste korraldamisest rääkimata. Euroraha rikub meie rahva mõtlemise – ei häbeneta käsi pikali hoida – raha lausa nõuda. Oma rahadega poleks me ju Rail Balticust unistanud. Nüüd me isegi ei mõtle, mis edasi – kuis seda kallist „asjakest“ valmimise järel majandada? – igavene veskikivi Eesti rahva kaelas… . * * *
Meie mõtlemine on roostes, seda hakkasin märkama, kui kirjutasin paarikümne aasta eest oma lihtsat teaduspõhist raamatut („Mõtlemine on huvitav“, REKK, 2003). „Mõtlemine“ on üha enam (prof Toomas Tenno sõnul) algoritmiline – toimub teatud skeemide järgi – me ise ei mõtle, vaid kasutame meedias käibivat moodsat sõnavara ja väljendeid.
Tihti nagu nõukogude ajal, on ta ideoloogiline – on kohustus kiita Eestiga seonduvat ja kõike, mis siin tehakse. See viib (on juba viinud) ju upakile. Hiljuti ragistasin ühe nn isamaalasega, kes kiitis, kuis rahva käitumine on iseseisvusaastail muutunud ausamaks, sest nõukogude ajal muudkui varastati. Minu vastuargument – võtkem maha kõik videokaamerad (pakun, et Eestis on neid juba saja tuhande ringis, isegi bussides) ja samuti ka tuhanded turvamehed, siis näeme meie inimeste tõelist ausust-käitumiskultuuri.
Ma ei olevat patrioot! Vale, vastupidi – just need, kes iga rumalust Eestis heaks kiidavad, töötavad rahva tuleviku vastu! Mõistkem, et inimese käitumiskultuuri ju kasvatatakse, politseiga võib luua vaid mulje korrast. Emotsioonid (töötan südamega… hoopis mõistusega on vaja) ja ümbritseva elu induktiivne käsitlus (üksikjuhtude põhjal) panevad aluse silmakirjalikkusele ja eneseimetlusele.
Või võtkem eestlaste ja nõukogude aastatel siia elama asunud inimeste suhted. Meie meedias on ca 30 aastat sõimatud venelasi (ka siinseid); samas tahame, et need venelased hakkaksid nüüd rõõmsalt eesti keelt õppima. Sõimatagi võib, aga siis juba stalinismi ja nõukogude süsteemi, mille tõttu kannatasid miljonid venelased enamgi. Kuid teadusest lähtuva inimesena, pean argumente-fakte alati tähtsamaks kui sõimu.
Jõuluajal lõpetasin Anu Korbi koostatud-toimetatud väljaande „Siberi eestlaste elud ja lood“ (Kirjandusmuuseum, 2010) lugemise, kust selgub taas, et Stalini ajastu jõhkrus Eestis oli „lapsemäng“ selle kõrval, mis tehti kasvõi kaasmaalastega Siberis kolhoosidesse ajamisel ja 1937-38 … Aga lugegem ise!
Teaduslik mõtlemine on valdavalt deduktiivne – üldistav, mille aluseks faktide tundmine, elukogemus, protsesside olemuse valdamine (ja muidugi sünnigagi saadud eeldused!). Aga vaimsuse allakäik maailmas jätkub. Oleme üritanud juba üle paari aastakümne kaeda meil vaid selle põhjusi.”