“Mitmekesisus” kui utoopiline absurd

Liberaalses maailmas levib “mitmekesisuse” ideoloogia, mis laias laastus tähendab võimalikult erinevate inimeste ühtekoondamist põhimõttel, et “erinevus rikastab”. Seda võetakse üle ka ettevõtluses ja seda eriti lootuses, et inimesed ühendavad ainult oma positiivsed omadused.

Paraku on tegu absurdimulliga, sest üldjuhul ei arvestata negatiivsuse läbilöögivõimet ehk seda, et kui ka esmapilgul ja pealtnäha hakkavad tööle “rikastavad” momendid, siis üsna ruttu susivad “eraldavad” momendid asja vastupidiseks.

Kujutagem ette, et ühes Eesti ettevõttes võetakse mitmekesisuse nimel tööle iraaklasest moslemimigrant, kristlasest Süüria pagulane ja nigeerlane, marufeminist, lesbi, tõsikristlane, mitu venelast, puuetega inimene, meesgei, ateistid, veganid ja nii edasi – uhke rikastav seltskond.

Muidugi peaksid need inimesed olema oma erinevates põhimõtetes kindlad, muidu poleks asjal mõtet – mitmekesistamise eesmärk on ju erinevate inimeste omavahelise suhtluse arendamine, et teiste erinevusi aktsepteerida. Kui koos on ainult “progressivistid”, ühtmoodi vasakliberaalselt mõtlevad inimesed, pole kampaania mõttekas, siis tuleks lähtuda endiselt kompetentsist.

Töökollektiivi puhul tuleb “mitmekesisust” luues arvestada mitte ainult hetkega, mil ollakse tööülesandeid täitmas, vaid kogu koosveedetavat aega, sealhulgas suitsupause, lõunaaega, firma ühisettevõtmisi ja tööjärgset aega.

Ilmselt kujutatakse ette, et moslem ja kristlane hakkavad otsima ühiseid punkte religioonides, valged ja neeger mõistavad, et rassidel polegi mingit vahet, leitakse ühine suhtluskeel (ilmselt inglise keel), geid ja heterod mõistavad, et loeb ainult armastus, kõik üheskoos aitavad ratastooliinimest, mehed ja naised on kõik nõus, et peab olema sooline võrdsus jne.

Kardetavasti toimib see kõik ainult lühikest aega ning algul tekivad konfliktid mentaliteedi ja olme tasandil, et edasi muutuda juba maailmavaatelisteks ning kultuurilisteks konfliktideks. Liiga “mitmekesises” seltskonnas tuleb inimestel hakata enda põhimõtetest lahti ütlema, et mitte teisi solvata, õigemini selleks, et nende erinevusi “aktsepteerida”.

Kuidas näiteks korraldada suvine firmapidu nii, et rahule jääks nii vegan kui kõigesööja? Üks võimalus on ju igale inimesele sobiv toit tellida, aga kas taimtoitlane on valmis grillilõhna nuusutama? Kui aga grillimist üldse ei toimu, on see vastutulek veganile ja vähemalt toidu osas “mitmekesisust” enam pole. Moslemile aga tuleb tellida halal-liha.

Eeldusel, et tegu on Eesti ettevõttega, kus põhiosa inimestest on eestlased, tuleb tööl ikka üle minna inglise keelele, sest vaevalt kogu rahvusvaheline seltskond oskab eesti keelt tasemel, kus nad saavad vestelda erialastel teemadel. Kõigepealt kaob eestlastel töökohal riigikeeles rääkimise võimalus.

Kui moslem soovib teatud aegade järel palvetada, siis varsti tekib küsimus, et miks ta tööajast puhketoasära käib. Kui ta paneb vaibakese kontoris maha, küsivad ateistid ehk, et miks peavad nemad religioosset talitust pealt kuulma. Moslem ei pruugi tahta naistega kätelda.

Kristlasel ei pruugi olla hea meel nägemast, kuidas kaks meeskolleegi omavahel miilustavad ( ega töökollektiiv ole koos ainult kontoris). Marufeministile ei meeldi ehk see, kuidas meeskolleegi naine abikaasat armunud silmadega vahib – see pole tema silmis naisõiguslik, vaid on meesšovinismile järeleandmine.

Muidugi on kõik see kujundlik, asjad võivad laabuda, aga tõenäoliselt seda ei juhtu. Häirida võivad mistahes asjad, kasvõi kolleegi teravalt lõhnav idamaine toit. Alguses püütakse sellest mitte välja teha, aga mingil hetkel tekib ikka inimlik reaktsioon: no kaua võib! Kui väikesed asjad kuhjuvad, tekib neist ka suur tüli.

Kuna ollakse töökeskkonnas, hakkab kõik see ka töö kvaliteedile mõjuma, edasi aga tulemustele – seda enam, et “mitmekesisuse” puhul ei seata esiplaanile ka kasumit, ja seega on pankrot kiirem tulema. Ja ka siis – keda majandusraskuste puhul kõigepealt koondada, et see poleks rassism, ksenofoobia, sooline ebavõrdsus, diskrimineerimine ja ahistamine?

Vaadakem oma praegust eestikeelset, euroopalikku ja üheülbalist töökeskkonda – konfliktid on ka neis olemas ja sageli suured. Kui sinna lisandub kümneid igas mõttes “mitmekesiseid” inimesi, siis tähendab see veelgi rohkem konflikte, ja enamasti saavad need alguse olmest, kus inimesed erinevad ka inimlikus mõttes – neil on erinev närvikava, stressitaluvus, mentaliteet, hakkamasaamise oskus ja muu. Muide, näiteks naiste ülekaaluga töökollektiivides hakkab üldjuhul pihta nende omavaheline “bitšimine”.

Kui keegi väidab, et sellest kõigest on võimalik üle saada, siis tahab ta tõesti “uut inimest” aretada. Kahjuks on kõik varasemad sellelaadsed eksperimendid lõppenud repressioonide, vägivalla ja hukkamistega, sest kui inimesed ei suuda või ei taha “uuteks” saada, siis üldjuhul võetakse appi sund.

Ilmselt on “mitmekesistamine” juba algusest vasakliberaalse suunitlusega ehk kohustuslikult salliv, kergelt sunnimaitseline (peab hoiduma kolleegi “valusates asjades” osatamast), mis viib range enese- ja teiste kontrollini, kriitika kadumiseni (järsku solvate kedagi) ning see tekitab pingeolukorra, mis ei ole kuidagi töökeskkonda soosiv.

Ja lõpetuseks – mitmekesisesse kollektiivi peaks ju kuuluma ka põhimõttekindel rahvuskonservatiiv. Kui paljud mitmekesistajad teda taluksid ja kas nad üldse teda enda sekka vastu võtaks? Karta on, et “valge mees” peab “mitmekesises” keskkonnas seinaääri pidi liikuma.