Eesti ja eestlastega on hästi nii kaua, kui me ei lase end uinutada võimulolijate muinasjuttudest ega kaota võimet oma peaga mõelda.
Ajupesu ehk peenema nimega propaganda tabab meid kõiki suuremal või vähemal määral igapäevaselt. Vanema põlvkonna esindajad teavad, mida tähendas üks riik, üks partei ja üks tõde ning neil oli asi lihtne. Neil oli võimalik üsna täpselt määratleda oma kohta propagandaohvriks olemise skaalal. Tänapäeva inimesel on see aga tunduvalt raskem, et mitte öelda võimatu.
Kui palju on meie hulgas inimesi, kes saavad oma otsuseid langetada faktidele tuginedes? Ajal, mil isegi teadus tegeleb juba üsna suures mastaabis võltsimise ja pettustega. Teaduslikult võib tõestada ükskõik mida, leia ainult rahaahneid ja kõigega nõus olevaid „teadlasi“, lisa sinna juurde kamp küünilisi poliitikuid ning suurest valest kasu saavaid ärimehi ning ongi valmis võimas globaalne vale, millega laiade masside ajusid pesta. Inimesele on ju ikka omane uskuda kellegi juttu.
Mugav on istuda õhtul diivanile ja noogutada kaasa kõigele, mida meedia kandikul ette toob. Teinekord võib muidugi ka naabrimehe versiooni toimuvast tõe pähe võtta. Või siis tähetarkade ja ennustajate oma. Iseenesest ei ole erinevates infokanalites ju midagi halba, ka üksteisele vastukäivates mitte. Kas me aga suudame säilitada seejuures iseseisva mõtlemise ning terade sõkaldest eraldamise oskuse? Ja mitte vähem tähtis pole ka see, kas me seda üldse tahame.
Nädal tagasi väisas kodumaad mu keskkooliaegne sõbranna, kes juba viis aastat elab ja töötab Saksamaal. Ta kodu on ühes väikelinnas Müncheni lähedal ning eestlasena suudab ta vaadata sealset elu kriitilisemalt kui üks tavaline riigisakslane. Kui meie siin räägime ajupesust, propagandast ja vägisi pealesurutavast tõest, siis sakslastel on kõik väga hästi! Taavi Rõivas tahaks väga olla mamma Merkeli asemel. Ja seda mitte ainult seepärast, et Saksamaa on suurriik ja Merkel selle valitseja, vaid seepärast, et sakslaste mõtlemist on kerge juhtida vajalikus suunas.
Sakslane on juba lapseeast alates mentaalselt ära programmeeritud. Nende kooliõppe igas astmes on kohustuslik natsiaegse koonduslaagri külastus, kus räägitakse, kui õudseid asju saksa rahvas korda saatis ja kuidas iga sakslane peab end selle pärast igavesest ajast igavesti süüdi tundma. Lisame sinna juurde veel ühe tavalise riigisakslase vähese võõrkeelteoskuse ning aastakümneid väldanud heaoluühiskonna nüristava toime ning saamegi tulemuse, mis oleks iga riigijuhi unistus – nimetagu too ennast siis diktaatoriks või demokraadiks –, kuuleka ja ülevalt poolt tulevatele otsustele kaasanoogutava kodaniku.
Kuna saksa tavameedias kajastatakse probleeme tagasihoidlikult, siis tavaline riigisakslane neist ka midagi eriti ei tea. Ei räägita, et on suured probleemid immigrantidega, et toimuvad vägistamised, terroriaktid ning et Saksa riigieelarve ägab põgenike ülalpidamise raske koorma all. Kuna meedia tavatseb kõigest kirjutada vaid mokaotsast ja näidata terroriakte kui üksikjuhtumeid ning kuna saksa tööline saab endale veel suhteliselt lihtsalt lubada kahte päikesereisi aastas, siis maailmas sündiv neid ei huvitagi.
Meie siin Eestis oleme iseenese teadmata teistsugused. Asjaolu, et me valdame võõrkeeli, võime ise jälgida ilma meediafiltrita muus maailmas toimuvat, ei sule silmi ohtude ees, ei lase end uinutada võimulolijate ümmargusest ja rahustavast muinasjutust, aitab meil tänapäeva maailmas paremini hakkama saada. Kas me seetõttu õnnelikumad oleme, on iseküsimus. Aga iseseisva mõtlemise oskus kulub kriisisituatsioonides igal juhul ära. Kasutagem siis seda!