Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Moonika Helme: Eestis viljeletakse ideoloogiat, mis kultiveerib lootusetust ja ennustab surma

-
02.05.2021
Helle-Monika Helme
© UU

Hirm on üks mõjuvõimsamaid viise, millega suunata ja muuta inimkäitumist. Me oleme kaotamas inimlikkust, sellest edasi on ainult mõned sammud sinna, kuhu me tegelikult keegi ei taha minna, kirjutab Riigikogu liige Helle-Moonika Helme (EKRE) Delfis avaldatud poliitkolumnis.

Hirm pane meid toimima irratsionaalselt ja võtma vastu otsuseid, mida me muidu kunagi ei teeks. Hirmutades saab panna inimesi piirama iseenda ja teiste vabadusi, seda kõike õigustama, samaaegselt süüdistama kõrvalseisjaid, kes ei käitu sama irratsionaalselt. Hirmu abil saab inimesi mõjutada isegi nõudma, et nendega ollaksegi äärmuslikkuseni ranged ning hirmunud inimesed lubavad vabatahtlikult iseendaga käituda viisil, mis muidu ei tuleks kõne allagi.

Leegid ajaloost

Ajaloos tagasi vaadates leiame perioode, mille kohta õudusega küsime – kuidas nii küll sai juhtuda? Kuidas ometi läksid asjalood niikaugele, et kõik seesugune võimalikuks sai?

Näiteks põletati terve sajand inimesi ja terve see aeg võtsid kõik täiesti iseenesestmõistetavalt, et aegajalt seoti keegi keset küla või linna posti külge kinni ja tehti lõke alla. Kärsahais tõusis taevani, kaaskodanikud ümberringi plaksutasid ja hõiskasid, samal ajal kui inimene keset tuld ja suitsu valude käes röökis kuni suri.

Õige – miks ta siis käis libahunti jooksmas! Miks ta kaetas ära pooled küla lapsed! Miks ta nakatas naabripere sead mingisse imelikku haigusesse nii, et need kõik päevapealt maha kärvasid! Paras talle! Kes seda ütles? No aga kõik ju rääkisid ning ka lugupeetud kohtunikud olid õigusriigile kohaselt otsuse langetanud – ta on nõid ning peab tuleriidal ära põletatama! Vastav teadaanne naelutati küla teadetetahvlile ning oli edaspidiseks hirmutuseks kõigile, kes kavatsesid peavoolust hälbides kurivaimuga mingeid diile sõlmida. Või muidu iseseisvalt mõelda.

Muidugi sai kõigil hõiskajatel ja plaksutajatel üsna varsti selgeks ka tõsiasi, et jube mugav on – tahad kellestki lahti saada või kellegi tööd või naist endale saada, siis tuleb lihtsalt korraldada väike infooperatsioon, anda teada, et nägid oma ligimest keskööl öökullina pööninguaknast välja lendamas ja – tehtud! Ei mingit küsimust.
Ja nii need lõkked lõõmasid.

Hirmuseeme

Väidetavalt oleme vahepeal targemaks saanud. Haritumaks igatahes. Aga ei ole meist kaugel needki ajad, kui Hitler ja Stalin suutsid veenda (ehk siis ära hirmutada) kümneid miljoneid inimesi, et nende hädades on süüdi juudid või kodanlikud klassivaenlased ja õnn saabub kohe, kui nad on hävitatud. Hitleri propagandamasin juutide suhtes käivitus edukalt retoorikaga – nad kannavad haigusi! Ja hirm haiguste ees on saatnud inimkonda kogu aeg. Seega – hõlpsalt kasutatav vahend ükskõik milleks ebainimlikuks.

Niisiis – isegi kui algselt ei olnud kõrvalkorteris elava juudiperekonna kui inimeste vastu kellelgi midagi, siis propaganda poolt igapäevaselt korratav hirmutamine, et nad võivad olla haiged ja nakatada teisi, pani korralikku riigisakslast oma juudist naabreid ikka lõpuks gestapole üles andma. Sest ta oli siiralt veendunud, et ta teeb õiget asja. Päästab riigi ja rahva. Taastab normaalse elukorralduse.

Vaadates tagasi eelmise sajandi sündmustele Saksamaal ja Nõukogude Liidus saame aru küll, et ükski asi ei toimunud prauh ja korraga vaid ikka pisitasa ja hiilivalt. Mille tulemusena puhkesid laastavad sõjad, ehitati koonduslaagrid ja Gulag. Ja kus inimesed tõemeeli lõpuks uskusidki, et nad on ise süüdi – alates sellest, et neil oli suurem talu, rohkem maad ja pudulojuseid või lõpetades sellega, et nad on rahvusena väärtusetud.

Aga kõik algas siiski väikestest asjadest, väikestest hirmuseemnetest! Mida siis propaganda usinalt kultiveeris, äestas ja väetas. Mille tulemusena puhkesid jõledad ja julmad õied. Hakkasid vohama irratsionaalsed mõttemustrid, normaliseerus kõik ebainimlik.

Ent tulgem ajas veelgi ligemale. Hiinas, mis praegu on tervet ülejäänud maailma selga võtmas, ässitas Mao massid üles hävitama omaenda rahvusliku kultuuri pärandit. Muistsed targad ei saanud olla ju eeskujuks uuele, kommunistlikule tulevikule. Maha! Maha templid, tulle muistsed tekstid. Meil on Mao väike punane raamat ja selles on koos kõigi aegade kõige surematumad tarkused!
No kas ei tule tuttav ette?

Loeme meediast ajalooliste kujude purukspeksmisest Ameerikas ja Inglismaal, Mozarti ja Beethoveni muusika rassistlikuks kuulutamisest Euroopas, ajaloo ümberkirjutamisest nahavärvi alusel, põlvitamiste ja saabaste suudlemiseni välja. Ja ikka noogutame kaasa ja kiidame takka!

Tänapäeva hirmud

Tulgem siis veelgi tänapäeva. Ei saa eitada, et haigused on olemas ja aegajalt võtavad nad karmimad vormid kui tavaliselt. Kuid on ülimalt murettekitav näha teatud tendentse ja paralleele ajaloost. Retoorikast ja propagandast on saanud kõik halb alguse. On teatavas mõttes ohumärk, kui öeldakse, et need, kes kogunevad koroona varjus kehtestatavale politseiriigi vastasele meeleavaldusele Vabaduse väljakul, on süüdi tuhande koroonaga nakatunud inimese surmas.

Või kui tuntud ja lugupeetud arst riigitelevisiooni eetris ütleb, et kõik kes ei vaktsineeri, on mõrtsukad. Siinkohal on olemas kõik eeldused millelegi, mis võib meid viia kuhugi, mille kohta meie lapselapsed ütlevad – kuidas nad ometigi ei näinud, mida nad teevad.

Me oleme juba kaotamas inimlikkust. Me oleme astumas tasahilju märkamatult esimest sammu teel, mis võib viia meid täiesti hullu maailma, täielikku düstoopiasse.

Meie lapsi hirmutatakse juba praegu, et maailm lõpeb otsa ja neil ei ole enam tulevikku. Nad kuulevad päevast päeva, et kliimakatastroof on tulemas ja kui me kohe end kõiges, mis on olnud meile oluline, ära ei tühista, siis emake Maa sureb. Ja meie koos temaga. Ei tohi enam süüa, juua, autoga sõita, lemmikloomi pidada ja laste saamine on vaat et suurim kuritegu üldse! Mis mõttega siis üldse kedagi armastada, millestki unistada, midagi uut luua, kui kõik on koormaks maakerale ja kõik, mida teeme, mida oleme kalliks ja armsaks pidanud, seda maailma ühtäkki lootusetult hävitab! Hingatagi ei julge, sest see emiteerib süsinikdioksiidi…

Ja siis me imestame, miks noorte stressitase ja enesetappude arv on kõrge. Me viljeleme ideoloogiat, mis kultiveerib lootusetust ja ennustab surma. Mis sunnib meid loobuma paljudest asjadest, mis on siiani olnud meie inimeseksolemisele õnnistuseks. Me oleme elanud usus, et inimkond on loonud oma teadmiste ja oskustega suurepärase maailma! Kuid nüüd sunnitakse inimkonda ära salgama kõike avastatut. See on nii julm! How dare you?!

Kuidas küll oleme lasknud endasse istutada mõtte, et inimene on kõige kurja juur? Et inimtegevus ja inimese olemasolu on midagi, mille eest me peame tundma eksistentsiaalset süüd? Kõõritame kaaskodanikke ja ligimesi kontrolliva pilguga – äkki lendavad nad keskööl öökullina ja ilma maskita pööninguaknast välja? Ei anna oma tervise- ja muid andmeid keskvalitsuse kätesse – järelikult varjavad, et tegelikult on nad libahundid…