Moraalitu kaardimaja ehk kuidas lennata kõrgelt liberaalse odavlennuga

Arvamus,
- Updated
©Uued Uudised
Liberaalne ühiskond pakub moraalseid odavlende. Pilt on illustratiivne.

Eelmisel nädalal vilksas peavoolumeediast korraks läbi teema, et bakaluareusetöö plagieerimisega 2019. aasta märtsis vahele jäänud Rainer Vakra, kaitseb juba sel nädalal oma uut akadeemilist kompositsiooni.

Vakra õudusstsenaarium, et TLÜ õppekomisjoni poolt rektor Tiit Landile tehtud ettepanek diplomi tühistamiseks võiks realiseeruda, osutuks asjatuks. Juba sai juba teatavaks, et ülesanne ongi maksimaalselt täidetud – bakalaureusekraadi ära ei võetud ning tulemuseks A.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Mind ei ajenda sellest juhtumist kirjutama mingi isiklik kadedus, vaid mõte sellest, kuhu triivivad meie moraalinormid ja ühiskondlik aktseptants ning miks kasutatakse silmakirjaliku võrdsustamissurve all ikka erinevaid standardeid?

Kas kogu meedias olnud hirmujutt tühistamisest oli reaalne või pelgalt üks stoori, mida anda koertele puremiseks, et selle taustal juba algusest peale eksisteeriv stsenaarium – akadeemilist kraadi ei puututa, tuleb organiseerida vaid puuduv formaalsus – kaarte ümber segades lihtlabaselt jõuga läbi suruda?

Minu arvamus kandub pigem viimase poole, sest eelnevate kümnendite jooksul on meie ühiskonnas moraalitus ning vasakpoolne laiamine võtnud karistamatult epideemilised mõõtmed. Nende tendentside juures ei tasuks alahinnata, et vasakpoolsete poliitinstitutsioonide mõju piirduks vaid poliit-, sotsiaal- ja majanduseluga ning oleks vähem ambitsioonikas (kõrg)haridussfääris.

Ajalugu on palju kordi tõestanud, et ühiskondades, kus ideoloogia tungib erinevatesse eluvaldkondadesse, siis ei suuda need adekvaatselt toimida ega täita neile pandud ootusi ja rolle. Ning pisut varem või hiljem laostub selle pahaloomulise kasvaja tõttu kogu sootsium.

Mida peaks üliõpilane, lapsevanem või kodanik pidama sellistest riigi poolt ülalpeetavatest koolidest, nende õppekvaliteedist ja põhimõtetest, kus on võimalik poliitilise muskliga reegleid painutades nõuda “hariduspaberit“? Miks on Eesti kodanikuühiskond – näiteks sama ülikooli vilistlaste näol – nii aravereline, et ei esita mingisugustki vastuarvamust või protesti? Selline asutus ei tekita küll mingit õpihimu ega usaldust.

Haridus, peaks perekonna ja kogukonnakiriku kõrval olema see baasinstitutsioon, mis kujundab meie ühiskonda kasvavaid isiksusi, vormib nende mõttemalle ja annab kaasa eluks vajaliku eetilise algpagasi ja väärtusatlase. Ideealis oleks see muidugi minevikku väärtustav, elule talupojatarkusega lähenemist soosiv ja väärikust säilitav konstellatsioon ehk nn. konservatiivne ilmavaade.

Praeguses Eestis jääb aga mulje, et kõike ülalnimetatut peetakse justkui iganenud taagaks ning parim viis on lennata kõrgelt liberaalse odavlennuga. “Säästame pagasi pealt ja paneme kiiruses juurde“, “lammutame majad ja ehitame odavaid barakke“ – need hüüdlaused sobiks ilmekalt illustreerima käimasolevat moraalsete alustalade rappimist meie ühiskonnas (k.a. haridussüsteemis).

Selliste “odavlahenduste“ soosimine tuleb aga lõppkokkuvõttes kallim, sest juba maast-madalast keeratakse noorte inimeste moraalne kompass pea peale. Mis on hea ja mis on halb? Miks on oluline selge piir meheks ja naiseks olemise vahel? Kas maailmas on kõige olulisem minu isiklike soovide realiseerumine või ka kogukondlik harmoonia? Kas kõike peabki tegema raha ja võimu nimel?

Mitmed sotsiaaluuringud on näidanud, et tänapäeva noored just sellistes elu alustalades kahtlevadki, sest isiksuse kujunemise tundlikku aega kasutab pahatahtlikult ära peatumatult propagandasignaale saatev liberaalne ja moraalitu masinavärk.

Sooneutraalsuse propageerimine, sündimata elude ohverdamise nt. karjääri ja edukuse nimel normaalseks pidamine, egoism ja edukultus ning lastetuse kui efektiivse looduskaitsevahendina esitlemine on vast kõige markantsemad selles absurdireast. Selle masinavärgi suurim vaenlane ongi iseseisvalt mõelda oskav aktiivne kodanik, kellel on kindel moraalne selgroog.

Naastes konkreetse näite juurde, siis võiks ju väita, et kogu see Vakra protsess on justkui vastavuses “kaasaegsete praktikatega“, musternäide sellest milline peabki üks eesrindlik, salliv ning arenenud ühiskond välja nägema. Parafraseerides filmiklassikuid – kus iga kaabakat manitsetakse korrale ning võimaldatakse talle uus algus.

Noortel inimestel jääbki mulje, et ei pea pingutama, aus olema, ega vastutust võtma, tuleb vaid pea ees kõike pakutavat ja ahvatlevat kogeda, sest niikuinii saab lõppeks kuhugi räästa alla. Lugejad kellel on enam ettekujutlusvõimet võivad fantaseerida, millise kaoseni selline lähenemine juba mõne põlvkonna jooksul viib. See katusealune on olemas, kuna keegi on ladunud sarikad, mis seda püsti hoiavad. Hooldamatus ja moraaliüraskid söövad aga läbi ka kõige kõvemad neist ning laostavad elamise kuni vundamendini.

Meenuvad Theresium Ingebohlis kuuldud õpetaja Christine sõnad – te õpite ainult iseendale, aga see, kuidas te seda teete, on (heaks või halvaks) eeskujuks teistele. Isik, kes sealjuures petab iseennast, peab oma süümepiinadega ise hakkama saama, aga edutada pettust teiste seas on amoraalne.

Mailis Tulva

Kommentaarid

One commentOn Moraalitu kaardimaja ehk kuidas lennata kõrgelt liberaalse odavlennuga

  • Avatar

    “Kassilinna saatus” – oli selline ulmekas. Kirjanik oli hiinlane, nime ei mäleta. ilmus NL ajal …

Kommentaarid on keelatud

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused