Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Mõtisklus: “ajaga kaasas käimine” kui uusrevolutsiooni loosung

-
20.09.2018
President Kersti Kaljulaid on üks neist poliitikutest, kes annavad ühiskonnale edasi võõraid sõnumeid.
© Tairo Lutter/Postimees

Kuusalu EKRE liige Kenno Põltsam leiab oma mõtiskluses, et Eesti hädade peapõhjuseks rahvusliku uhkuse puudumine ning kaasajooksmine kõige võõraga, mis on põhjustatud nii orjameelsusest kui mugavusest.

“Meie riiki valitsev võimuladvik ning selle ametnikkondlik tööriist on andnud põhjuse rääkida võõrandumise mõistest ning selle mõiste tagajärgedest taasiseseisvunud Eestis.

Teema käsitlus pole pelgalt nurin, vaid tõsine mure oma rahvusriigi käekäigu pärast muutuvas maailmas. Oma pudrupõllest välja kasvav noor on sunnitud omaks võtma eurotsentristliku nomenklatuuri, mille vastu tal aga soojad tunded puuduvad. Talle kõneleb inimene, kelle autoriteetlikust näost on pagendatud vähimgi tõe ja õiguse vari – võõrastele oma, kuid omadele võõras – väliste jõudude tuulelipp.

Väljend „ajaga kaasas käimine“ on meie riigitegelaste seas omandanud vaat et kultusliku staatuse ning neid, kes aja progressiga pole veel liitunud, saavad omale erinevad sildid – “tagurlane”, “vanamoeline” või tulenevalt EL globaliseerumisprotsessist “lõhestaja”. Viimased veerand sajandit on ehitatud riigiaparaati, millest toituvad ametnikud annavad nõu erinevatele juhtivpoliitikutele, vähemalt suuremal määral, ning poliitikuid omakorda kuulab rahulolematu rahvas, kes justkui tahaks muutust, aga ei julge oma mugavuses palju unistada.

Poliitbüroo ametnikud aga on rahvale võõrad, euroideoloogiale ustavad ning suuremas osas kopeerivad nad võõraid kombeid – oleks siis et häid omadusi, nagu illegaalse immigratsiooni tõkestamine, tarku sõjatehnika oste tegev ja iseseisev riigikaitse või traditsioonilise perekonnakultuuri kampaaniad, millega tõstetakse esile abielu ja paljulapselisuse ideaale, – aga selle asemel transporditakse Maarjamaale sotsiaalseid eksperimente, mida meie rahvale hea pähe müüma hakatakse.

Ilma et küsitaks kriitilisi küsimusi uute projektide suhtes, koogutatakse paratamatuses pea kõigele kaasa, või lihtsalt vaikitakse. Kooseluseadus – mõned ei tahtnud näha tollal ega taha ka praegu selle projekti olemust – tegu on vaid nurgakiviga, et seadustada sodomiitlik „abielu“ ning sealt edasi minna kõiksuguste perverssete katsetega pesta noorte ja väikelaste ajusid. Illegaalne immigratsioon – illegaalne selles õiges tähenduses, – ometi leidub inimesi, kes ei taha sellest aru saada, sest nende arvates peab olema ka Eesti see, kes moslemeid avasüli siia elama võtab – avatud ja salliv – ilma et adutakse nende kahe mõiste tegeliku tähendust.

Tegelikult pole need kooseluseaduse  ja illegaalse immigratsiooni pooldajad üldsegi mitte nii suured pahemliberaalid, kui üritab näidata meie peavoolu meedia. On lihtsalt orjad – orjameelsed inimesed, kes ei oskagi teisiti kui minna kaasa suurte moevooludega – ja need inimesed on ka meie poliitilises ladvikus. Paljud nendest ei pruugigi olla iseloomult halvad, vaid on tublisid kohusetäitjaid ja isiklikus elus häid lapsevanemaid – aga ikkagi orjad, kes ei muretse, et kuidas olla, vaid kes tahavad lihtsalt olla.

Jutud iseolemisest ja suveräänsest Eestist tunduvad orjale midagi hirmutavat, vaat et midagi pea võimatut – meid hirmutatakse Venemaaga, kui EL peaks lagunema. Mõte iseseisvast rahvusriigist ainult hirmutab orja – isegi kui talle tehakse selgeks, et iseseisev Eesti ei tähenda tingimata lahkumist Euroopa majandusühendusest, millena EL tegelikult ju loodi.

“Ajaga kaasas käimise” ideoloogia pole muud kui alistumine revolutsioonile – hereesiast ehk väärõpetusest pakatav liikumine, mis üritab inimhinge tema enda kehast juurtega välja kiskuda ning globaliseerumise käigus sepitseda “uue inimese”. Seda kõike tehakse sallivuse, solidaarsuse ja silmakirjaliku võltshumanismi loosungi all, mis on eriti vastutustundetu ja kuritegelik, sest see kasutab ära heatahtlike inimeste usaldust.

Mina arvan, et aitab sellisest poliitikast, mis oma tahkunud tundmuses ei mõista kõige pühamate väärtuste olemasolu. Aitab sellisest liikumisest, mille usaldamine on raske ja vaevaline. Aitab ka sellistest erakondadest, kellelt kostub õnnetut ägamist, võimetut uhkust, piiritut põlgust kõige vastu, mis rahvuslik.

22. aprillil pidas Helle-Moonika Helme EKRE kongressil kõne, kus minule torkas kõrva lause, mis ikka ja jälle väärib üle kordamist: “Selline humanism, mis astub vastu loodusseadustele, tahab inimlikud nõrkused üldiseks hüveks muuta. Ja meie kohus on sellele vastu seista, sest see pole see maailm, mille pärast ta kunagi loodi”.

Tegelikult ei kujuta meist paljud ette, milline vastutuskoorem on ühele erakonnale antud, kes suudaks meie ideaalid ellu viia ja neid hiljem säilitada. Kellel oleks operatiivset võimekust, liikmete südikust ning valijate kasvavat usaldust – selleks on aga Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, kes on põhimõttekindel ja julgelt patriootlik partei, kelle vääramatu missioon on rahvuslike väärtuste ja huvide kaitse.”