Mõtisklusi seksuaalhariduse kohta ehk “riietatavast” banaanist koolitunnis

Arvamus,
©Objektiiv
Siil Priidiku homoloo kaudu jõudis geipropaganda ka Eesti lasteaedadesse. Pilt on illustratiivne.

“Mina kasvasin üles Nõukogude okupatsiooni ajal. Tol ajal seksuaalharidust väljaspool kodu eriti ei antud. Õppisin lapsena ruttu lugemise ära ning asusin ka neelama maailmakirjanduse telliseid. Cosette’i ja Mariuse pulmaöö oli minu jaoks arusaamatu. Cosette’i ema prostituudipõli samuti. Eks ma arvasin, et Cosette ja Marius kallistasid kuidagi sügavamal tasandil niisama ning Cosette’i ema kurva elu peale ma väga ei mõelnud.

Seda, et lapsed tulevad ema kõhust, teadsin ma oma aegade algusest saadik. Ma ei tundnud tükk aega erilist huvi, kuidas nad sinna saavad. Arvasin, et armastusest, abielust ja koos elamisest mingil maagilisel viisil laste tekitamiseks piisab. Sain teada, et seks on olemas, kui ma olin kaheksa aastat vana. Vägistamise olemasolu avastasin, kui ma olin ca kolmteist. Olin enne pidanud seda trükiveaks. Arvasin, et räägiti kägistamisest.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Siis juhtusin kogemata lugema ajalehes ühte kirjeldust grupivägistamise kohta. Tuli välja, et minu algne arvamus trükivea kohta ei olnud tõene. Mäletan, et olin hämmingus, sest ei saanud aru, kuidas on inimestel üldse võimalik nii halvasti käituda.

Huvitaval kombel ei pidanud ma lapsena abielurikkumist võimalikuks. Arvasin, et abielu on sama kindel nagu päikese tõusmine idast. Abielurikkumise all pidasin lapsena silmas abieluvälist suudlemist suule. Minu ehmatus oli suur, kui nägin kogemata ühte tuttavat abielunaist suudlemas mehega, kellega ta ei olnud abielus. Minu korrastatud maailm varises kokku ning loodusseadused olid järsku uued. Kuigi olin väike laps, on pilt sellest amelemisest mul siiani silme ees. See oli kahtlemata minu elus suur murdepunkt.

Vene aja lõpus või taasiseseisvuse alguses saabus meile lambist kooli lääge olemisega vene noormees. Ta vabandas aktsendiga eesti keeles, et tal ei ole banaani kaasas. Vist oli banaane veel raske saada või polnud noorsandil banaani ostmiseks lihtsalt raha? Ei oska enam öelda. Noormees hakkas meile igatahes suure innuga seksist rääkima. See oli ootamatu ja ehmatav. Ei mäleta enam täpsemalt tema loengu sisu. Mäletan aga, et mingil hetkel päris ta õpilastelt midagi märjaks minemise kohta (mitte vihmasel päeval!), mille peale kõik vaikisid ja langetasid pea. Õpetaja ei jätnud aga jonni ning nõudis nõudlikul toonil vastust. Üks õpilane piiksatas lõpuks: „Meil on piinlik!“ Õpetaja ei lasknud ennast sellest ootamatust tagasilöögist morjendada ning jätkas tundi Duracelli märtsijänese entusiasmiga.

Banaani puudumise pärast hingasime aga kergendatult välja, sest õpetaja seletas meile, et teistes koolides võtavad õpilased sappa ja käivad kõik tema laua juurest – kus troonib banaan – läbi ning näitavad talle ükshaaval ette, kuidas nad banaanile preservatiivi peale tõmbavad. Paljud meist tänasid kindlasti kõrgemaid jõude, et banaanivaldjas oli meie peale halastanud ning oma väeosadele kaubandusvõrgust taganemiskäsu andnud. Või siis teinud oma rahvast eliitpalgasõdurid, kelle teenused ei olnud määratud seksiõpetajatele. Nõnda osalesime pelgalt saatanlikul jutlusel ning banaaniarmulaud jäi ära.

See täiesti ebavajalik kogemus ja ka paljud muud edasised juhtumid tekitasid mulle sügava veendumuse, et lastele seksuaalhariduse andmine ei tohi kunagi kuuluda koolides ringi töllerdavatele banaaniga või banaanita tundmatutele isikutele. Seksuaalhariduse andmine kuulub kodule. Vähemalt olime meie tol ajal murdeealised noored inimesed. Mis toimub või võib hakata toimuma aga Eesti Vabariigi lasteaedades ja algkoolides? See ei ole enam sugugi naljakas. Väikestest lastest on sügavalt kahju. Kuidas suudab lapsevanem hiljem heastada lasteaedades ja koolis tehtu?

Lisan siinkohal vahelepõikena, et kui mõni sügava õiglustundega advokaat tunneb, et mõnele tema kliendile või potentsiaalsele kliendile võib minu jutt põhjustada elu lõpuni sügava vaimse trauma, unehäired, banaanifoobia ja ei saa välistada ka võimalikku regulaarset voodi märgamist (uriiniga!), siis kuulub minu tekst neožanrisse satiirkalambuur või kalambuursatiir. Mõlemad neožanrid on vähemalt tänase seisuga meie looritatud seadusandluse vankumatu kaitse all. Austatud advokaat on kindlasti teadlik, et Eesti Vabariigi looritatud seadusandlus on püha ja puutumatu. Pealegi ei ole mul üldse raha.

Kuidas näen mina siis seksuaalharidust? Esiteks ei ole eraldi riiklikul tasandil sellist õpetust vaja. Vanemad õpetavad ise, mida nad peavad vajalikuks. Kuulen juba tühjade südamete preventiivset hala: „Aga mõned vanemad on pahad (loe: konservatiivid, poetagused õllelibistajad ja muidu sallimatud) ja ei õpeta oma lastele üldse mitte midagi. Me peame neid lapsi aitama!“

„Vaadake, kallid tühjad südamed (või peaksin ma teid kutsuma siidrilürpijaiks ja veinilimpsijaiks?), elu ongi kannatus. Samuti võib ju juhtuda, et teiesugustel on konservatiivse meelelaadiga laps, kes tahab banaane pelgalt koorida ja süüa. Kas te lasete tal seda teha? Vist alati ei lase? Ning voilà, teie lapsel ongi trauma. Palvetage, et laps on teil päriselt konservatiiv. Siis ta teid kohtusse ei kaeba. Siis on tal jõudu edaspidi teile andeks anda.”

Kuulen ka veidi adekvaatsemat hala: „Aga oluliste kirjanike elu… Nende elus on ka seksuaalsuhteid ja nendest peaks lastele rääkima.“

Vastan sellele küsimusele inimesena, kelle üks lemmikluuletaja on Verlaine. Verlaine’i üks kaunimaid luuletusi on luuletus, mille ta kirjutas vanglas (Le ciel est par-dessus le toit Taevas on katuse kohal). Miks oli Verlaine vanglas? Tolleaegseid pügalaid ma ei tea. Tean vaid, et nad hõlmasid ka giljotiinivõimalust. Verlaine tulistas Rimbaud’ pihta, oli õnneks kobakäpp ja põhjustas oma ohvrile vaid kergekujulise haava. See päädiski tema jaoks vanglaga.

Luuletuses kirjeldab Verlaine lihtsate sõnadega maailma, kus tema olla ei tohi, ning küsib endalt ehtsas piinas ja patukahetsuses: „Mida sa oled teinud?” Luuletus on igatahes oma lihtsuses võimas ning pannud mind värisema juba aastakümneid. Lühidalt, Verlaine ja Rimbaud olid omavahel homoseksuaalses suhtes. Seda mainiti ka vene ajal. Kas sellel teemal peatuti pikalt ja põhjalikult? Ei. Poolest lausest piisas. Kuulen jälle, kuidas tõuseb hala: „Verlaine’i homoseksuaalsusest tuleb koolis rääkida pikalt ja põhjalikult. Meie noorsugu väärib põhjalikku Verlaine’i elulugu koos kõigi nüanssidega.“

„Kuulge, kui te suudate meie nutistunud noorsoole mõned Verlaine’i värsiread pähe taguda, siis minu lugupidamine.”

Vastulause esitab siinkohal aga minu asemel teine kuulus luuletaja. Lord Byron isiklikult. Võib-olla ma magasin kirjandustunnis, aga mulle tundub, et Byronist räägiti seal kui luuletajast. Tema tegevusest filoloogina (mees kirjutas muide isegi armeenia keele grammatika) ei räägitud midagi. Tema tegevusest terroristina räägiti äärmiselt põgusalt ning kasutati sõna vabadusvõitleja. Mis vahe on terrorismil ja relvastatud vabadusvõitlusel? Kindla sihtmärgiga terrorismil ja vabadusvõitlusel ei pruugigi ju välispidisel vaatlusel mingit vahet olla, kui ideaalid on üllad.

Byron oli väga rikas inimene. Tal oli võimalus rahastada kreeka vabadusvõitlejaid (kelle seas oli ka maantee- ja mereröövleid). Kindral Steiner, kes oli ka Sinimägede lahingu ülemjuhataja, imetles tohutult Byroni hulljulgust ja tahet. Steineri arvates oleks ilma Byroni eelneva toimetamiseta Navarino merelahing (1827) ära jäänud. Kas ilma Navarinota oleks Kreeka praegu iseseisev riik? Muide, Navarino kolmikliidu Vene Keisririigi laevastikku juhtis Tallinna madalmaalane Lodewijk van Heyden, kes on maetud Kopli kalmistule.

Võtan siinkohal oma mõtte kokku. Kui Byroni luulevälistest tegevustest räägitakse äärmiselt põgusalt või üldse mitte, siis pole ka põhjust Verlaine’i eraelust liialt lobiseda. Mainige ära ja liikuge edasi. Keda huvitab, uurib ise edasi. Nagu mina uurisin vabal ajal Byroni tegemiste kohta. Lasteaias ja algkoolis pole aga veel vast mõtet suurte luuletajatega lähemat tutvust teha?

Saan aru, et nooremate õppurite seas tahavad möllata teised tegelased, nt kaks pulli, kes kasvatavad siili. Vaatan olukorrale lapse pilguga. Minu lapsepõlves piinati lapsi multikaga „Siil udus“. Elu oli tol ajal karm. Tahtsid midagi lõbusat ja värvilist. Saabus aga piimjas udus ringi kondav hall siil. Praegu tundub olukord koomiline. Siis oli traagiline.

Eeldan millegipärast, et nõukasiile ei kasvatanud kaks pulli. Siil oli aga kindlasti liikideülese sallivuse pooldaja, sest ta sõbrustas karuga. Lapsena mind selline liikideülene sõprus ei üllatanud. Praegu pisut küll. Minu ainuke murekoht oli tol ajal siili ja karu suurus. Karu oli küll noor, aga miks oli ta siiliga samas suurusjärgus? Eeldan, et pullidega semmiv siil võib tekitada lastes analoogseid mõtteid. Seega pole olukord kõige hullem. Kas need pullid on aga vajalikud õppekava osad? Kindlasti mitte.

Laineid lööb ka Käsna-Kalle seksuaalsus. Kalle pidavat nüüd olema LGBT-kogukonna liige. Märgiline on see, et ei öelda, kes ta on. Mõned ütlevad, et käsnad on aseksuaalid ehk loomulikus tsölibaadis elavad olendid. Teised vihjavad homode suunas. Miks on aga tsölibaat ja homoseksuaalsus pandud laste jaoks samasse kastrulisse? Kellele sellist hägustamist ja hämamist vaja on? Kas mungad ja nunnad peavad nüüd kohustuslikus korras kuuluma LGBT-rahva sekka? Miks oli vaja ära lörtsida laste multifilm?

Koolis ei ole vaja eraldi seksuaalõpetust. Lõimitud vormis võiks aga rõhutada traditsioonilise perekonna ülimuslikkust ja olulisust. Nt valitakse meelega raamatuid, kus selline eluviis on au sees. Kuulen jälle, kuidas soodest ja rabadest tõuseb preventiivset hala. Vait!

Traditsioonilise perekonna ülimuslikkuse rõhutamine on rahvusriigi säilimise jaoks ülimalt tähtis tegevus. Ma arvan, et kõigil meil on sõpru, häid tuttavaid ja pereliikmeid, kes on suitsetajad. Äkki sätiks siis sisse koolitunnid (võib-olla alates lasteaiast?), kus räägitakse suitsetamise voorustest? Praktikumide käigus õpetataks sigaretti läitma ning suitsunurgas kaasmahvijatega uuemat kontoriklatši jagama? Läheb ju tulevikus vaja! Lasteaedades lauldaks aga kalambuursatiiri: „Kus on sinu pläru? Kus on sinu pläru? Suits see on. Suits see on. Tuletikud haara! Tuletikud haara! Üks, kaks, kolm. Üks, kaks, kolm.“

Kuni haridusministrilt tuleb järelpärimine: „Miks vajavad meie mudilased sigareti süütamiseks kolme tikku?“

Mille peale vastavad lasteaednikud: „Nad on veel väikesed ja nende käed värisevad tikku tõmmates. Mõned kardavad tuld. Me julgustame neid ja tõmbame esialgu tikku koos nendega.“

Lõõp lõõbiks, aga suitsetamist ei tohi koolis õpetada ning oleks paslik mainida, et suitsetamine on tervisele kahjulik. Kui keegi tahab hiljem hälbida, siis on see tema vaba valik. Me ei vihka teda selle pärast. Sarnane nägemus peaks olema ka seksuaalhariduse kohta. Seda ei tohi koolis eraldi õpetada ning muudes ainetundides peab olema rõhk mitte seksuaalharidusel, vaid traditsioonilisel perekonnal. Paljud meist hälbivad hiljem ja muutuvad „suitsetajateks“, sest elu on keeruline.

Pole aga elujõulise rahvusriigi asi hälbivaid käitumisi väetada ja õpetada. See on minu jaoks tervemõistuslik nägemus. Oma laste seksuaalhariduse üle otsustagu aga eelkõige nende vanemad. Nii hästi või halvasti nagu nad seda suudavad.”

Piret Kivi

28.07.2020 Anno Domini

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused