Mõtisklusi seksuaalhariduse kohta ehk “riietatavast” banaanist koolitunnis

Arvamus,
©Objektiiv
Siil Priidiku homoloos lastele on pullvasikas Peetril kaks isa. See ongi geiagenda lasteaedadest saati.

“Mina kasvasin üles Nõukogude okupatsiooni ajal. Tol ajal seksuaalharidust väljaspool kodu eriti ei antud. Õppisin lapsena ruttu lugemise ära ning asusin ka neelama maailmakirjanduse telliseid. Cosette’i ja Mariuse pulmaöö oli minu jaoks arusaamatu. Cosette’i ema prostituudipõli samuti. Eks ma arvasin, et Cosette ja Marius kallistasid kuidagi sügavamal tasandil niisama ning Cosette’i ema kurva elu peale ma väga ei mõelnud.

Seda, et lapsed tulevad ema kõhust, teadsin ma oma aegade algusest saadik. Ma ei tundnud tükk aega erilist huvi, kuidas nad sinna saavad. Arvasin, et armastusest, abielust ja koos elamisest mingil maagilisel viisil laste tekitamiseks piisab. Sain teada, et seks on olemas, kui ma olin kaheksa aastat vana. Vägistamise olemasolu avastasin, kui ma olin ca kolmteist. Olin enne pidanud seda trükiveaks. Arvasin, et räägiti kägistamisest.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Siis juhtusin kogemata lugema ajalehes ühte kirjeldust grupivägistamise kohta. Tuli välja, et minu algne arvamus trükivea kohta ei olnud tõene. Mäletan, et olin hämmingus, sest ei saanud aru, kuidas on inimestel üldse võimalik nii halvasti käituda.

Huvitaval kombel ei pidanud ma lapsena abielurikkumist võimalikuks. Arvasin, et abielu on sama kindel nagu päikese tõusmine idast. Abielurikkumise all pidasin lapsena silmas abieluvälist suudlemist suule. Minu ehmatus oli suur, kui nägin kogemata ühte tuttavat abielunaist suudlemas mehega, kellega ta ei olnud abielus. Minu korrastatud maailm varises kokku ning loodusseadused olid järsku uued. Kuigi olin väike laps, on pilt sellest amelemisest mul siiani silme ees. See oli kahtlemata minu elus suur murdepunkt.

Vene aja lõpus või taasiseseisvuse alguses saabus meile lambist kooli lääge olemisega vene noormees. Ta vabandas aktsendiga eesti keeles, et tal ei ole banaani kaasas. Vist oli banaane veel raske saada või polnud noorsandil banaani ostmiseks lihtsalt raha? Ei oska enam öelda. Noormees hakkas meile igatahes suure innuga seksist rääkima. See oli ootamatu ja ehmatav. Ei mäleta enam täpsemalt tema loengu sisu. Mäletan aga, et mingil hetkel päris ta õpilastelt midagi märjaks minemise kohta (mitte vihmasel päeval!), mille peale kõik vaikisid ja langetasid pea. Õpetaja ei jätnud aga jonni ning nõudis nõudlikul toonil vastust. Üks õpilane piiksatas lõpuks: „Meil on piinlik!“ Õpetaja ei lasknud ennast sellest ootamatust tagasilöögist morjendada ning jätkas tundi Duracelli märtsijänese entusiasmiga.

Banaani puudumise pärast hingasime aga kergendatult välja, sest õpetaja seletas meile, et teistes koolides võtavad õpilased sappa ja käivad kõik tema laua juurest – kus troonib banaan – läbi ning näitavad talle ükshaaval ette, kuidas nad banaanile preservatiivi peale tõmbavad. Paljud meist tänasid kindlasti kõrgemaid jõude, et banaanivaldjas oli meie peale halastanud ning oma väeosadele kaubandusvõrgust taganemiskäsu andnud. Või siis teinud oma rahvast eliitpalgasõdurid, kelle teenused ei olnud määratud seksiõpetajatele. Nõnda osalesime pelgalt saatanlikul jutlusel ning banaaniarmulaud jäi ära.

See täiesti ebavajalik kogemus ja ka paljud muud edasised juhtumid tekitasid mulle sügava veendumuse, et lastele seksuaalhariduse andmine ei tohi kunagi kuuluda koolides ringi töllerdavatele banaaniga või banaanita tundmatutele isikutele. Seksuaalhariduse andmine kuulub kodule. Vähemalt olime meie tol ajal murdeealised noored inimesed. Mis toimub või võib hakata toimuma aga Eesti Vabariigi lasteaedades ja algkoolides? See ei ole enam sugugi naljakas. Väikestest lastest on sügavalt kahju. Kuidas suudab lapsevanem hiljem heastada lasteaedades ja koolis tehtu?

Lisan siinkohal vahelepõikena, et kui mõni sügava õiglustundega advokaat tunneb, et mõnele tema kliendile või potentsiaalsele kliendile võib minu jutt põhjustada elu lõpuni sügava vaimse trauma, unehäired, banaanifoobia ja ei saa välistada ka võimalikku regulaarset voodi märgamist (uriiniga!), siis kuulub minu tekst neožanrisse satiirkalambuur või kalambuursatiir. Mõlemad neožanrid on vähemalt tänase seisuga meie looritatud seadusandluse vankumatu kaitse all. Austatud advokaat on kindlasti teadlik, et Eesti Vabariigi looritatud seadusandlus on püha ja puutumatu. Pealegi ei ole mul üldse raha.

Kuidas näen mina siis seksuaalharidust? Esiteks ei ole eraldi riiklikul tasandil sellist õpetust vaja. Vanemad õpetavad ise, mida nad peavad vajalikuks. Kuulen juba tühjade südamete preventiivset hala: „Aga mõned vanemad on pahad (loe: konservatiivid, poetagused õllelibistajad ja muidu sallimatud) ja ei õpeta oma lastele üldse mitte midagi. Me peame neid lapsi aitama!“

„Vaadake, kallid tühjad südamed (või peaksin ma teid kutsuma siidrilürpijaiks ja veinilimpsijaiks?), elu ongi kannatus. Samuti võib ju juhtuda, et teiesugustel on konservatiivse meelelaadiga laps, kes tahab banaane pelgalt koorida ja süüa. Kas te lasete tal seda teha? Vist alati ei lase? Ning voilà, teie lapsel ongi trauma. Palvetage, et laps on teil päriselt konservatiiv. Siis ta teid kohtusse ei kaeba. Siis on tal jõudu edaspidi teile andeks anda.”

Kuulen ka veidi adekvaatsemat hala: „Aga oluliste kirjanike elu… Nende elus on ka seksuaalsuhteid ja nendest peaks lastele rääkima.“

Vastan sellele küsimusele inimesena, kelle üks lemmikluuletaja on Verlaine. Verlaine’i üks kaunimaid luuletusi on luuletus, mille ta kirjutas vanglas (Le ciel est par-dessus le toit Taevas on katuse kohal). Miks oli Verlaine vanglas? Tolleaegseid pügalaid ma ei tea. Tean vaid, et nad hõlmasid ka giljotiinivõimalust. Verlaine tulistas Rimbaud’ pihta, oli õnneks kobakäpp ja põhjustas oma ohvrile vaid kergekujulise haava. See päädiski tema jaoks vanglaga.

Luuletuses kirjeldab Verlaine lihtsate sõnadega maailma, kus tema olla ei tohi, ning küsib endalt ehtsas piinas ja patukahetsuses: „Mida sa oled teinud?” Luuletus on igatahes oma lihtsuses võimas ning pannud mind värisema juba aastakümneid. Lühidalt, Verlaine ja Rimbaud olid omavahel homoseksuaalses suhtes. Seda mainiti ka vene ajal. Kas sellel teemal peatuti pikalt ja põhjalikult? Ei. Poolest lausest piisas. Kuulen jälle, kuidas tõuseb hala: „Verlaine’i homoseksuaalsusest tuleb koolis rääkida pikalt ja põhjalikult. Meie noorsugu väärib põhjalikku Verlaine’i elulugu koos kõigi nüanssidega.“

„Kuulge, kui te suudate meie nutistunud noorsoole mõned Verlaine’i värsiread pähe taguda, siis minu lugupidamine.”

Vastulause esitab siinkohal aga minu asemel teine kuulus luuletaja. Lord Byron isiklikult. Võib-olla ma magasin kirjandustunnis, aga mulle tundub, et Byronist räägiti seal kui luuletajast. Tema tegevusest filoloogina (mees kirjutas muide isegi armeenia keele grammatika) ei räägitud midagi. Tema tegevusest terroristina räägiti äärmiselt põgusalt ning kasutati sõna vabadusvõitleja. Mis vahe on terrorismil ja relvastatud vabadusvõitlusel? Kindla sihtmärgiga terrorismil ja vabadusvõitlusel ei pruugigi ju välispidisel vaatlusel mingit vahet olla, kui ideaalid on üllad.

Byron oli väga rikas inimene. Tal oli võimalus rahastada kreeka vabadusvõitlejaid (kelle seas oli ka maantee- ja mereröövleid). Kindral Steiner, kes oli ka Sinimägede lahingu ülemjuhataja, imetles tohutult Byroni hulljulgust ja tahet. Steineri arvates oleks ilma Byroni eelneva toimetamiseta Navarino merelahing (1827) ära jäänud. Kas ilma Navarinota oleks Kreeka praegu iseseisev riik? Muide, Navarino kolmikliidu Vene Keisririigi laevastikku juhtis Tallinna madalmaalane Lodewijk van Heyden, kes on maetud Kopli kalmistule.

Võtan siinkohal oma mõtte kokku. Kui Byroni luulevälistest tegevustest räägitakse äärmiselt põgusalt või üldse mitte, siis pole ka põhjust Verlaine’i eraelust liialt lobiseda. Mainige ära ja liikuge edasi. Keda huvitab, uurib ise edasi. Nagu mina uurisin vabal ajal Byroni tegemiste kohta. Lasteaias ja algkoolis pole aga veel vast mõtet suurte luuletajatega lähemat tutvust teha?

Saan aru, et nooremate õppurite seas tahavad möllata teised tegelased, nt kaks pulli, kes kasvatavad siili. Vaatan olukorrale lapse pilguga. Minu lapsepõlves piinati lapsi multikaga „Siil udus“. Elu oli tol ajal karm. Tahtsid midagi lõbusat ja värvilist. Saabus aga piimjas udus ringi kondav hall siil. Praegu tundub olukord koomiline. Siis oli traagiline.

Eeldan millegipärast, et nõukasiile ei kasvatanud kaks pulli. Siil oli aga kindlasti liikideülese sallivuse pooldaja, sest ta sõbrustas karuga. Lapsena mind selline liikideülene sõprus ei üllatanud. Praegu pisut küll. Minu ainuke murekoht oli tol ajal siili ja karu suurus. Karu oli küll noor, aga miks oli ta siiliga samas suurusjärgus? Eeldan, et pullidega semmiv siil võib tekitada lastes analoogseid mõtteid. Seega pole olukord kõige hullem. Kas need pullid on aga vajalikud õppekava osad? Kindlasti mitte.

Laineid lööb ka Käsna-Kalle seksuaalsus. Kalle pidavat nüüd olema LGBT-kogukonna liige. Märgiline on see, et ei öelda, kes ta on. Mõned ütlevad, et käsnad on aseksuaalid ehk loomulikus tsölibaadis elavad olendid. Teised vihjavad homode suunas. Miks on aga tsölibaat ja homoseksuaalsus pandud laste jaoks samasse kastrulisse? Kellele sellist hägustamist ja hämamist vaja on? Kas mungad ja nunnad peavad nüüd kohustuslikus korras kuuluma LGBT-rahva sekka? Miks oli vaja ära lörtsida laste multifilm?

Koolis ei ole vaja eraldi seksuaalõpetust. Lõimitud vormis võiks aga rõhutada traditsioonilise perekonna ülimuslikkust ja olulisust. Nt valitakse meelega raamatuid, kus selline eluviis on au sees. Kuulen jälle, kuidas soodest ja rabadest tõuseb preventiivset hala. Vait!

Traditsioonilise perekonna ülimuslikkuse rõhutamine on rahvusriigi säilimise jaoks ülimalt tähtis tegevus. Ma arvan, et kõigil meil on sõpru, häid tuttavaid ja pereliikmeid, kes on suitsetajad. Äkki sätiks siis sisse koolitunnid (võib-olla alates lasteaiast?), kus räägitakse suitsetamise voorustest? Praktikumide käigus õpetataks sigaretti läitma ning suitsunurgas kaasmahvijatega uuemat kontoriklatši jagama? Läheb ju tulevikus vaja! Lasteaedades lauldaks aga kalambuursatiiri: „Kus on sinu pläru? Kus on sinu pläru? Suits see on. Suits see on. Tuletikud haara! Tuletikud haara! Üks, kaks, kolm. Üks, kaks, kolm.“

Kuni haridusministrilt tuleb järelpärimine: „Miks vajavad meie mudilased sigareti süütamiseks kolme tikku?“

Mille peale vastavad lasteaednikud: „Nad on veel väikesed ja nende käed värisevad tikku tõmmates. Mõned kardavad tuld. Me julgustame neid ja tõmbame esialgu tikku koos nendega.“

Lõõp lõõbiks, aga suitsetamist ei tohi koolis õpetada ning oleks paslik mainida, et suitsetamine on tervisele kahjulik. Kui keegi tahab hiljem hälbida, siis on see tema vaba valik. Me ei vihka teda selle pärast. Sarnane nägemus peaks olema ka seksuaalhariduse kohta. Seda ei tohi koolis eraldi õpetada ning muudes ainetundides peab olema rõhk mitte seksuaalharidusel, vaid traditsioonilisel perekonnal. Paljud meist hälbivad hiljem ja muutuvad „suitsetajateks“, sest elu on keeruline.

Pole aga elujõulise rahvusriigi asi hälbivaid käitumisi väetada ja õpetada. See on minu jaoks tervemõistuslik nägemus. Oma laste seksuaalhariduse üle otsustagu aga eelkõige nende vanemad. Nii hästi või halvasti nagu nad seda suudavad.”

Piret Kivi

28.07.2020 Anno Domini

15 commentsOn Mõtisklusi seksuaalhariduse kohta ehk “riietatavast” banaanist koolitunnis

  • Avatar
    Ants Jürman

    Kasvasin samuti üles nõukogude ajal (ILMA okupatsioonita, sest kindral Laidoner kirjutas 17.juuni 1940 kl.15 alla dokumendile, millega lubati riigi erinevatesse paikadesse SEADUSLIKULT täiendavad nõukogude väeosad, päästis sellega oma naha ja võimaldas saata hukka hiljem märkimisväärsehulga elanikke). Rohkem teemast kõrvale ei põika ning tagasi seksuaalhariduse juurde.Lugemine oli juba ammu selge kui ületee naabripoisi tädi elukaaslane, kes töötas Tallinnas miilitsana, oli Viru hotellis välismaalaselt konfiskeerinud pornoajakirja ning Lucky Sex no2 jõudis eakaaslase vahendusel ka minuni ning sealt edasi kooli, üks klassikaaslane tegi sealt kodus fotosid ning levitas neid ka pisut.
    Mis abielunaistesse puutub, siis meie kandis olid nad pisut kirglikumad, üks oma tänava poistest tuli teatega, et tädi S. on metsas amelemas tundmatu mootorratturiga ja kiirustasime tema järel, kui kohale jõudsime, oli vahekord jõudnud kulminatsoonini,kus mõlemapoolne ürghäälitsemine samblal andis mõista, et ollakse lõpustaadiumis,paari kolme minuti pärast saigi läbi esimene oma silmaga vahetu suguelu nägemine.
    Ka pahupool ei läinud enda elust mööda, pisut alla poole sajandi tagasi jäi kadunuks eelmise aasta algul keskkolli lõpetanud ja TRÜ-sse astunud meie asula kena noor tütarlaps. Neiu isa hakkas teda otsima ning leidiski paari päeva pärast mõne kilomeetri kaugusel metsast tütre põletatud laiba. Vägistaja saadi kätte ning siis selgus muudki huvitavat, tema naine ei tohtinud kodus kanda rohkem riideid kui hommikumantel alasti keha peal, sest “vägilane” ei tohtinud “kannatada” kui kihk peale tuli. Kui mälu ei peta, siis sai ta karistuseks kaheksa aastat, sellestki ei istunud kõike ära ning pärast vabanemist kolis mujale elama.
    Ega meid koolis sel teemal ei haritud ja nüüd tagantjärele ei heida seda ka pedagoogidele ette, ainus seik, mis meelde tuleb, juhtus 5. klassis, kus klassijuhataja ajas oma tunnis algul välja kõik poisid ning teises pooles kõik tüdrukud ning rääkis sedavõrd igavalt, et tänavalt saadud teadmistele mingit lisa ei tulnud.
    Armastusluulest ei tule ka midagi meelde, küll aga vene keele õpetaja (käis aastaid hiljem peale kooli lõpetamist ka Inglismaal inglastele vene keelt õpetamas) tunnid, kus ta rääkis Jesseninist seda, millest õpikutes sõnagi juttu polnud. Kui ca 10 aastat tagasi sai vaadatud vene seriaali Jesseninist, siis imestasin, et enda jaoks sealt midagi avastuslikku praktiliselt ei leidnud, niivõrd oli õpetaja oma ajast ees. Sama õpetajaga meenub veel üks klassiõhtu 9. klassis, kuhu ta tuli külalisena rääkima oma Soome reisist ning muude muljete hulgas rääkis ka seksfilmide kino külastamisest Helsingis. Selle ajendil tekkis endal soov saada näha soome TV-d. (minu elukohani tavalevi ei ulatunud), isa oli juhuslikult kuulnud, et kui valmistada nurkalumiiniumist antenn, siis on võimalik hea ilmaga soomet vaadata. Estonia kaevandusest ta selle defitsiitese metalli hankiski ning naaberküla meistrimees tegi antenni valmis. Nii pidin ma õhtitu minema õue, antenni pisut keerama ning ca 80 % õhtutest sain ilma hääleta vaadata alates 10 klassist YLE-t, kus nädalalõppudel tuli aastaid enne Emanuelle´i erootikat.
    Umbes samal ajal oli meil kooliprogrammis ka Byron, aga Cum Laude TRÜ lõpetanud eesti filoloogi kirjandustunnid olid vene keele õpetaja omaga suhteliselt igavad. See, et Byron oli homo, sain teada alles peale ülikooli lõpetamist kui Puskini viiteist Byronile ostsin Moskvast The Works of Lord Byron ning üritasin pisut originaalis lugeda. Aga selles osas olen õpetajale tänulik, et ta ei rõhutanud, pigem vist isegi ei maininud kreeka rahva suure sõbra kalduvusi.
    Kokkuvõtteks, kasvamise kolmeks oluliseks allikaks pean
    -57 kopikalist raamatut “Avameelselt abielust” nagu laulis Ruja Noorsooteatri näidendis Protsess
    -Eric Segali Armastuse lugu, mida Vello Pohla kritiseeris Sirp ja Vasaras kui armastuse tapmise lugu ning
    -dr.Noormanni kirjavastused ajakirjas Noorus, mida võib pidada kollase ajakirjanduse eelkäijaks nõukogude Eestis.
    Hea, et selliste jaburdustega nagu vanem 1 ja vanem 2 tollal ei tegeldud ja peremehe või perenaise elu ühe katuse all koera või kassiga ei peetud kooseluks.

  • Avatar
    uskmatu-toomas

    “Mina kasvasin üles Nõukogude okupatsiooni ajal.” Minagi kasvasin pärast sõda käisin koolis ja ei nimetataks seda aega erililiselt okupatsiooniajaks kuna inimene on nii vaba ja sõltumatu kui ta ise seda tunnetab aga hädaldamine ja halamine pole ka keelatud!Koolis muidugi banaane polnud sest neid polnud terves linnaski aga elu sai elatud,õpingud tehtud,abiellutud,lapsed saadud ja seda kõike täitsa oma tarkusest !! Siit tuleb järeldada,et teatud ameteid st.seksulooge,seksiõpetajad jne. pole tegelikkuses vajagi.
    Vaadates tänapäeva siis suur osa meie noortest kasvab vastutustundetuteks sest riiklikul tasandil on eeskuju olemas,saamatuteks luuseriteks kelle elu ainus eesmärk on osalemine sotsmeedias !Senini vähemalt ei valmistatud neid ette igasugusteks perverssusteks !

  • Avatar

    “Paljud meist hälbivad hiljem ja muutuvad „suitsetajateks“, sest elu on keeruline.”
    Piret Kivil on jumalikult õigus. Elu ongi keeruline ja paljud hälbivad, erinevatel viisidel loomulikult. Aga põhjus, MIKS peab vanematel olema esmaõigus ja -kohustus oma lapsi kasvatada, ei ole muudetav. Oma järglasi kasvatavad kogu eluslooduses vanemad ISE põhjusel, et sellist reaalempaatiat siia ilma sündinu vastu nagu reaalvanemad, ei oma ükski kõrvaline olend. VANEMAD EI OLE DEKLAREERITAVAD. Inimeste hulgas on samuti väga väga vähe neid, kes suudavad võõrast last sama armastusega kohelda nagu oma last.
    Loodus on selle elu kestvust tagava võime elusolenditel sisuliselt täiuseni viinud. Vastavalt ei ole kahtluse alla pandav, et esmase eluks vajaliku seksuaalhariduse annavad parimal viisil vanemad. Ainult et inimene hälbib täna märgatavalt kõigest elu olemusse ja loomulikkusesse puutuvast. Vastavalt on inimkond järjest ÕNNETUM.
    Aga kas meie siin Eesti riigis peame sama mustrit väljast sisse kopeeritult oma rahvale peale suruma??? Põrgutee, mis on sillutatud kunstlike Mengele-Marcuse stiilis inimese julma moondamise õnnevalemitega. Julm moondamine – jah, sest seda tehakse teadlikult.

    • Avatar

      Just see reaalempaatia, nagu Te ütlesite. Sellepärast on ka mõte, “mul on lapsele isa vaja,” rumal ja jälk. Ka seesama asi teistpidi: “ma armastan teda nagu oma last,” on eluvõõra ajupesu tulemus. Sel põhjusel on ka vanema lahutamine lapsest kuritegu ja selle läbiviijad kurjategijad.

    • Avatar

      Selle hälbimise koha pealt meenus mulle Katariina Suure ja Potjomkini suhe. Potjomkin heitis alguses Katariinale ette tema endisi armukesi. Katariina vastas, et ta oleks tahtnud teisiti, aga… Huvilised võivad ise Katariina elulooga tutvuda. Nad leiavad sealt muuhulgas alaealisena abiellumise, kolimise uude riiki, usuvahetuse, palju raskeid isiklikke suhteid, riigipöörde hobuse seljas (ise veidi aega tagasi lapse sünnitanuna. Riigipööre: juulis 1762. Aleksei Bobrinski sünd: aprillis 1762).

      Ma arvan, et kõik nn. minevikuga isikud oleksid südamepõhjas tahtnud kohtuda nooruses selle õigega ning elada temaga oma elu lõpuni. Kõigile pole aga sellist õnne antud. Küsimus on selles, kas me peame haridussüsteemis hakkama võrdustama ideaale ja hälbimusi/kannatust. Mina arvan, et ei pea. Tuleks olla rõõmsameelsem ja optimistlikum. Samuti kasvatavad lapsi eelkõige nende vanemad ja mitte riik. Jah, vanemaid on igasuguseid, aga ka riigiametnikke on igasuguseid. Elu ongi üks riskantne värk. Arusaamas, et riik on lapsevanematest kuidagi targem, arenenum, õilsam ja parem, on aga minu jaoks midagi väga koledat ja häirivat. Ei taha Head Uut Ilma.

      Hälbivad isikud elagu rahus. Ideaale ja patte aga koolisüsteemis võrdsustada ei tohi. Ideaalid peavad seisma kõige kõrgemal.

  • Avatar

    Müts maha autori ees!

  • Avatar

    Eks suureks eesmärgiks ongi perekonna lõhkumine ja laste “riigiomandiks” kuulutamine…

    Ja selle vastu tuleb meil kõigil võidelda, sest ainult perekond tagab mõistuspärase elu jätkumise.

  • Avatar

    No küll on ikka hea, et Te tee siia olete leidnud. Mina kahjuks (või nojah) väga raamatuid ei lugenud. Ma vihkasin Mileedit ja vaevlesin, kui kasvõi mõne ägistamise vihje peale mõnes järjekordses sõjafilmis sattusin.

    • Avatar

      Mileedi on minu jaoks tagasi. Tuletan meelde stseeni, kus d’Artagnan ja Mileedi tutvuvad lähemalt. Mileedil libiseb kogemata õlg paljaks. Seal on näha timuka põletatud kuninglik liilia (tänaseni olemas Quebeci lipul). Mileedi on liiliat kreemide ja võietega ravitsenud ning see on seetõttu veidi heledamaks tõmbunud. Ma tunnen end alati nagu d’Artagnan, kui mõne normaalse isiku fotolt vaatab mulle järsku vastu valgete äärtega (ehk ravitsetud?) timuka märk: tühi süda. Mileedi oli väga “normaalne” inimene.

  • Avatar

    Tõeliselt kosutav lugemine. Aitehh Piret.

  • Avatar

    Kui ma suureks saan siis hakkan lehmaks.

  • Avatar

    Hea kirjatükk, minu koolitee algas .. 71 aastast, seksiõppest ei teadnud me midagi, kasvades ”õppisime” vaikselt oma käel. Hea, et koolis ei käinud mingeid perverte banaaniga, ei räägitud kahest isast—emast, see oli väga raskelt põlu all ja nii oleks pidand jäämagi. Praegused väärakad käivad juba lasteaias oma nokulaulukesi laulmas (vanasõna:näljane räägib ikka leivast), perverssused aina laienevad ja nõuavad endi rahastamist. Tegelikkusest väärivad need perverdid teibasse ajamist. See on minu arvamus.

  • Avatar

    UU võiks kaaluda artiklite juurde hindamise süsteemi – kas siis 5 või 10 palli süsteemis.
    Vahest ei olegi midagi lisada aga tahaks LIHTSALT autorile “pai teha” ja 10 punkti panna 😉

Lisa kommentaar:

Your email address will not be published.

Tähelepanu!

Kuna küberrünnakud aina sagenevad ning Facebook ei ole spämmi tõkestamiseks juba pika aja jooksul midagi ette võtnud, siis olime sunnitud Facebooki kaudu artiklite kommenteerimist piirama.

Anonüümse kommentaari lisamise võimaluse jätsime avatuks.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused