Mõtteharjutus jüristolastest ja Eesti esimesest superpakist

Arvamus,
- Updated
Abielu

Järgnev on mõtteharjutus ja ainult mõtteharjutus, millel pole tänase reaalsusega midagi pistmist. Mõtteharjutus oleks järgmine: mida see tähendaks kui aktivist Tarmo Jüristo arendatav progressistlik sihtasutus oleks ühe vastiku USA poliitilise arengu, mida kutsutakse Super PAC-iks – väga suur poliitiline aktsioonikomitee/superpak –, Eestisse maale toomise üritus?.

Veelkord korrates: järgneval mõtteharjutusel pole tänase Eesti poliitilise ja muidu reaalsusega mitte mingit seost ning kui keegi hakkab mingeid järeldusi tegema, jääb see ainult järelduste tegija südametunnistusele. Teiselt poolt on alati soovitatav võimalikke ühiskondlikke arenguid peas läbi mängida ja samal ajal hoiduda neid väga tõsiselt võtmast.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Esmalt selgituseks lühidalt superpakidest. Ameerika Ühendriikides langetati 2010. aastal kaks kohtuotsust, mille tulemusena sündisid superpakid (Super PAC), elik “sõltumatud, ainult kulutustepõhised, poliitilised aktsioonikomiteed” (independent expenditure-only political action committee). Kohtuotsuste mõte on lühidalt selles, et kuna superpakid otse poliitikutele või parteidele raha ei anna, siis võivad need konkreetse poliitilise “ürituse” edendamiseks kulutada täpselt nii palju raha kui need suudavad kokku korjata.

Kuna superpakid ei pea riiklikele järelvalveorganitele (näiteks Federal Election Commission) ja avalikkusele oma tegevusest aru andma, siis on võimalik konkreetsesse poliitilisse “üritusse” pumbata täpselt nii palju pimedat, “igasuguse” päritoluga raha, kui seda parasjagu juhtub saadaval olema. Ilma igasuguse poliitilise ja muu vastutuseta.

Ameerikast on ennegi Eestisse maale toodud vastikuid poliittehnoloogilisi “süsteeme”. Üheks selliseks näiteks on gerrymandering ehk kas ühe partei või teatud liiki poliitiliste jõudude huvides valimisringkondade piiride ümber joonistamine. Edgar Savisaar on Eesti poliitikat painanud taasiseseisvumise algusest peale ja ta nautis erinevatel põhjustel venekeelse valijaskonna seas fenomenaalset menu. Ta kandideeris Ida- ja Lääne-Virumaa valmisringkonnas, kus ta tõi Keskerakonna jaoks “koju” pea kõigi seal elavate venelaste hääled. 2003. aasta valimisteks lahutati Savisaare pärast Ida-Virumaa ja Lääne-Virumaa kaheks eraldi ringkonnaks, ehk kasutati Savisaare vastu gerrymanderdamist.

Jüristo on varemgi osalenud nomenklatuuri huvides Eesti inimeste demokraatliku tahte lämmatamises. Jutt on “valguse jõu” Reformierakonna masendava poliitilise korruptsiooni peale puhkenud igati korraliku poliitilise kriisi, millel oli kõik võimalused päästa Eesti edasisest karteliparteistumisest ja reformierakondlikust mandumisest, lätlasemehe eestvedamisel uputamisest Jääkeldrisse ning sellele järgnenud nürimeelsesse jauramisse. Kes täpsemalt ei mäleta, võib vaadata, mida kujutab Silvergate’i, Harta 12, Jääkeldri algatuse ja sellele järgnenud rahvakogu näol demokraatia pilastamine.

Elik: need samad inimesed, eesotsas Reformierakonnaga, kes tõstsid poliitikasse Urr teab kelle, Urr teab mille eest, Urr teab kui palju musta raha, räägivad meile täna, et loomuliku abielu määratlemine põhiseaduses on saatanast ja taas veab rahva tahte lämmatamise üritust Jüristo.

Pole täpselt teada, kas Jüristo peab inimesi mõistuseta lammasteks või on oma üritusest nii pimestatud, kuid kindlasti pole Eestis nii, et ühel pool on jube “hästi organiseeritud ja rahastatud” konservatiivide vabaühendus(ed) ning “liberaalsete jõudude” poolel on “vaakum”. Kes natukenegi viitsib oma mõtteid liigutada, teab/näeb, et Eestis on progressistide poolel jube jõuk õudselt hästi rahastatud vabaühendusi.

Nimetada võib siinkohal Avatud Eesti Fondi, Eesti Inimõiguste Keskust, kiigeministeeriumi poolt sadade tuhandete (miljonite?) eurodega üle kullatud LKGB-ühendusi, sooteadlasi ja nii edasi – mis kõik ajavad eriti progressistlikku asja.

Jüristo tajutud vajaduse uue ideoloogilise SA järele põhjuseks võib olla hoopis tõsiasi, et SATPK – Jüristo üritus suunatud ennekõike/ainult nimet SA vastu – on üks väheseid päris vabaühendusi, mis suudab ilma riigi toeta oma sõnumi tõhusalt pooldajate ja ühiskonnani viia. See, et EIK-ile, AEF-ile ja LKGB-ühenduste jõugule tuleb lisaks veel mingi SA luua näitab lihtsalt, et riigi seljas ideolooogiliste vabaühenduste ülal pidamine on kole raha raiskamine ja neist pole mingit eesmärgipärast tolku. Ehk tegemist on korruptsiooniga – raha makstakse, kuid mitte töö, vaid konkreetse elustiili eest.

Seega murrab Jüristo ühelt poolt sisse lahtisest uksest ja teiselt poolt näitab selline murdmise vajadus – sest AEF-id, EIK-id, LKGB-lased oma tööga hakkama ei saa – kui savijalgadele see progressismikoloss Eestis on ehitatud. Olemasolev pealisehitis on kasutuskõlbmatu, peab tegema uue.

Mainida võiks muidugi ka seda, et progressistide enda rumalus ja hullus on see kütus, mille peal SATPK töötab ja jüristolaste SA lisab sellele ja teistele sarnastele – loodetavasti võtavad ennast kokku näiteks ka mõned kristlaste rühmitused – ainult särtsu juurde.

Jüristo toob loodava SA-idu eeskujuks Šveitsi progressistliku liikumise/vabaühenduse Operation Libero (OL), mille loomise ainsaks eesmärgiks oli juurida Šveitsi poliitiliselt maastikult välja konservatiivne Šveitsi rahvapartei (SVP) ja selle liitlased.

OL liikumise/vabaühenduse tõmbasid peale 2014. aasta oktoobris toimunud sisserände rahvahääletust, mis andis konservatiividele soodsa tulemuse, käima progressistliku Zürichi mõttekoja Šveitsi välispoliitika foorum liikmed. OL-i eesmärgiks on “edendada avatud meelega, multikultuurset ja tulevikku vaatavat Šveitsi riiki, mis seisab vastu rahvuslik-konservatiivsele ning isolatsionistlikule lähenemisele”.

Šveitsi rahva ja riigi õnneks tuleb nentida, et tänaseks on OL-i täht kustumas, ning seda ei salli enam ei pahemad ega paremad parteid. Lisaks on inimeste meelsus peale 2015. aastal plahvatanud massisisserände katastroofi ja sellega Euroopasse kaasa rännanud peadelõikamist täna midagi muud kui 2014. aastal.

Jüristo loodava SA puhul kipub vägisi saadaoleva info põhjal jääma mulje, et tegemist on superpaki moodi algatusega, mille eesmärgiks on väidetavalt üllate eesmärkide varjus edendada üliprogressistlikku maailmavaadet ja parteisid.

Mitte nii väga “põneva” paralleelina võib välja tuua, et 2016. aastal võitsid suuresti tänu OL-i korraldatud mõjutuskampaaniale progressistid Šveitsis “abieluvõrdsuse” rahvahääletuse ja nii ka Jüristo, mitte nii väga algupäraselt, üritab seda Eestis järele teha.

Jüristo on ka öelnud, et loomuliku abielu vastu lastakse käiku vähemalt sada tuhat eurot ja SA-idust ülevaate kirjutanud ajakirjanik lisas selle juurde, et tegemist on idu esimese projektiga. Mis selle algatuse superpakide sarnaseks teeb, on selles, et kulutatud raha pole poliitikute ega parteidega ametlikult seotud, kuid samal ajal on konkreetsete parteide heaks võimalik korraldada massiivseid reklaamikampaaniaid, millest ei pea aru andma ühelegi ausa poliitika järelvalveorganile.

Järgmisena annab Jüristo SA rahakamatele inimestele võimaluse toetada progressistlikku poliitikat ilma, et sellest jääks külge Sotsiaaldemokraatide või Eesti 200 suguste poliitiliste õudustega seotud paha lõhn. Jüristo lubab, et rahastus ja rahastajad saavad olema äärmiselt avalikud, kuid esialgu on see ainult lubadus.

Lisaks on SA-de aruandlus küll avalik, kuid seda märgatava ajalise viitega, ning kuna suuremal osal inimestel paistab olevat haugi mälu, siis ilmselt hakkavad selles sorima ja näiteks eelmise aasta suvel toimunud kampaania jälgi ajama ainult väga põhimõttelised inimesed. Kui üldse ja siis kui palju mingi asi inimesi poolteist aastat hiljem üldse huvitab?

Lisaks saab aruandluse ajada erinevate trikkidega segaseks ja kindlasti pole ka võimalik siduda konkreetseid annetajaid konkreetsete kampaaniatega. Lühidalt – suhteliselt tõhusalt seotakse mingi jubeduse rahastajad lahti igasugusest vastutusest.

Mõned väljavaated, mida jüristolased saavad ülevaates mainitud loomuliku abielu vastu suunatud kampaania 100 000 euroga ära teha. Üks masspostitus, mille abil jõuab sõnum igasse Eesti postkasti, maksab kaheksa tuhande euro ümber, millele lisanduvad trüki- ja materjalikulud. Kuna kampaaniasse kaasatakse kindlasti ka hulk professionaalseid ja “õiget asja” uskuvaid avalike suhete ajuväänajaid, siis pole põhjust kahelda, et sõnum “läheb paljudele inimestele südamesse”.

Järgmisena võib silme ette manada pildi kui massiivse välireklaami kampaania saab sellise summaga teha konservatiivide ja kristlaste sõnumi lämmatamiseks kõigis Eesti linnades.

Kolmandana toetab jüristolasi kindlasti veel juba täna loomulikku abielu põlgav peavoolumeedia ja seda suuremal osal juhtudest loodava SA jaoks ilma igasuguste kuludeta. Jüristo ja tema ajuväänajad saavad avaldada ohjeldamatult arvamuslugusid ning sõbralikud ajakirjanikud teevad “uudise” igast pressiteatest, mille jüristolased suvatsevad välja saata. Vaimusilmas võib juba ette näha, kui palju me kuuleme igasuguste “rääkivate peade” käest eelolevatel kuudel juttu “abieluvõrdusest” ja kui vähe loomulikust abielust.

Kui selline mõtteharjutus peaks mingiski osas tõeks osutuma, siis konservatiividel on põhjust olla pelglik ja kuidagi võiks sellistele superpaki üritustele ennetavalt reageerida. Kõige tõsisem mure Lääneriikide poliitikas on see, et suur poliitika ripub “suure raha” otsas. USA-s kulub presidendivalimistele miljardeid dollareid, ja möödunud valimistel kulutati näiteks mõne olulise senatikoha saamiseks sadu miljoneid dollareid.

Meil Eestis maksavad Riigikogu valimised ühele parteile kuni kümneid miljoneid eurosid. Viimaste valimiste ajal maksis üks Riigikogu koht, vähemalt kartelliparteide jaoks, miljoni euro ümber. Kindlasti annab sellist “mänguplatsi” märgatavalt võrdsemaks ning ausamaks muuta ja koos sellega tagada, et poliitika muutuks läbipaistvamaks.

Põhjust olla mures on ka jüristolastele kaasa elavatel progressistidel ja progressipuuslikku varjus oma asju ajavatel parteidel, sest kui selline superpaklus peaks osutuma kuidagigi edukaks, siis hakkab see jõuk, enda arust jube tarku ja jube-inimarmastajatest mõttekodalasi ning ajuväänajaid – sarnaselt OL-iga –, mõjutama poliitikat omatahtsi ning viisil, millel pole ei demokraatia ega parlamentarismiga mitte mingisugust seost. Selline areng on halb nii Eesti rahvale kui kõigile poliitikas osalejatele.

Veelgi enam, jüristolaste rahastajatel on oma tahtmised, millega tuleb SA-l arvestada ja kui Eesti poliitikat hakatakse sedasi väljapoolt demokraatlikku protsessi suunama, siis on see väga pikk samm oligarhia suunas. Ehk võib öelda, et need idu-, kala- ja kinnisvara rikkurid, kes on valmis jüristolasi toetama, on valmis omale sõbraliku/meeldiva võimu eest ja lahkarvamuste mahasurumiseks panustama märkimisväärseid summasid.

Teine võimalus on teha sõsside elik “maailmavaate” vabaühenduste jaoks eraldi seadusandlus, mis sätestaks neile näiteks karmimad aruandluse ja rahastajate esitlemise nõuded, et oleks teada, kes ning mille eest maksab. Pluss rahastaja võiks oma annetust lühidalt selgitada ja selle juures tagada, et “ilgelt tore MTÜ ja meeldiv vaade” sugune hülgemöla läbi ei läheks.

Allakirjutanu loodab südamest, et eelpool kirjeldatud võimalikud arengud jäävadki ainult mõttemänguks, kuid vaadates progressistide alatust, julmust ja viha konservatiivide vastu, siis võiks igaks-juhuks peljata halvimat.

Lõpetuseks korrates: “abieluvõrdsusel” pole “kahe inimese õnne” ja võrdsusega midagi tegemist ning see teenib ainult perekonna kui ühiskonna nurgakivi lõhkumise eesmärke. Lisaks võib iga inimene ise uurida, mis üldjuhul “kahe inimese õnne” – sest see on ainult osa suuremast progressistlikust Hea Uue Ilma ehitamise agendast – seadustamisele järgneb.

Karol Kallas

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused