24.04.2022
Seni kuni kommunisti juhitud rahvusringhäälingu nõukogu vaagib palehigis, kuidas ikka teha nii, et riigimeedia ajaloo üks suurim eetrilagastajast rahalunija jääks oma ametikohale, jätkab ERR ikka „Ringvaate“ lainel, mis on teadagi pilk reaalsele elule läbi glamuurse leha ja lilla udu.
Kosutav oli teada saada, et kirjandusfestival Prima Vista tähistas Tartus rahvusvahelist raamatu ja roosi päeva ning omistas kirjandusauhinna “Esimene samm” Gregor Kullale „Värskes rõhus“ avaldatud proosa eest. “Minu tekst räägib homoerootikast ja samal ajal seksuaalsuse ja soo määratlemisest ja ka selle ebaolulisusest. Ma arvan, et ma puudutan mingisuguseid teemasid, mida sellisel moel ei ole varem puudutatud,” ütles Kulla ERR-ile.
Ei tea, mida see Gregor Kulla nii palju puudutas, mudis ja näppis ja millisel nõnda erakordsel moel, et tema jaoks kadus soo määratlemise vajadus hoopis, aga igaüks on oma õnne sepp. Venemaad veel enne sõda, täpsemalt selle aasta 11. jaanuaril, vapustas pealinna üks juhtum, kui Moskva kojamees Aleksei nägi mingit geivideot ja tahtis seejärel teada saada, „mida nemad tunnevad“. Moskovski Komsomolets kirjutas järgmisel päeval: kui naine ja laps suvilasse sõitsid, võttis Aleksei 15-sm pikkuse jämeda porgandi ning toppis endale teatud kohta, aga juurvili libises tal käest ja kätte seda enam ei saanud. Tund aega üritas mees porgandit välja õngitseda, tal hakkas halb, ta ei saanud korralikult kõndidagi. Ka meedikutel ei õnnestunud tema vaevusi lihtsal teel lõpetada ja tuli seda teha kirurgilisel teel, mees viibis haiglas 10 tundi. Paraku ei pidanud kirurgid arstisaladusest kinni ja asi sai avalikuks.
Kui mees oleks elanud Eestis ja kirjutanud proosat, võib-olla temagi oleks saanud Prima Vista kirjandusauhinna ja andnud intervjuud ERR-ile. Igal juhul peaksid ETV-d vaatama ainult tugeva psüühikaga inimesed, sest meie meditsiin on niigi ülekoormatud.
Juhtusin sirvima videosalvestust tänasest „Hommik Anuga“ saatest, ja seda Õhtulehe mõjul, sest seal ilmus lugu pealkirjaga „Inger Fridolin: naljakas, et mu soo teema on siiani üleval, jätke nüüd lõpuks rahule!“
Ausalt öeldes ei teadnud ma tänase päevani, kes on Inger Fridolin ja mis on tema probleem, kes teda tülitab ja kuidasmoodi. Intervjuu oli veel segasem ja sisutühjem, kui sellele eelnenud vestlus kahe filmiloojaga, mingeid stampkujundeid ja kirjanduslikke kantseliite täistopitud sõnapidamatus. Sain küll teada, et Inger Fridolin on siinne ingliskeelne laulja ja tahtis sõita kogunisti Eurovisioonile, aga tal tuleks minu arvates teha oma häälega veel kõvasti tööd, sest see on nõrk, lapsik ja laul on kohati must.
Kuid saatekülalise reaktsioonist – et jätke nüüd lõpuks rahule (ju ta sel hetkel teietas just Välbat) võin isegi aru saada, sest saatejuht Anu Välba küsis temalt otse: „Oled sa tüdruk või oled sa poiss?“. Äärmiselt kohatu küsimus, ja mis see üldse Anu Välba asi on? 23-aastane inimene tuleb heas usus riigitelevisiooni eetrisse, kus teda nimetatakse lapseks ja siis veel uuritakse, mis soost ta on. See oleks nagu uus variant tuntud eesti lasteaialaulust „kus on sinu noku, näidake!“
See oli ikka täiega ebaviisakas küsimus ja haiglane huvi. Kui keegi küsiks Anu Välba enda käest, on ta siis naine või keskealine valge eesti mees, siis solvuks ta kohe kindlasti. Aga kogu aeg lisaraha luniv ETV jõudiski sugupuude uurimisest sugude väljaselgitamiseni. Mis ilmselt ongi avalik-õigusliku meedia ülesanne.
Äkki nimetaks seda saadet edaspidi „Homik Anuga“.
Ivan Makarov