18.07.2021
Praegune hüsteeriline kliimavõitlus ei tee maailma paremaks. Pilt on illustratiivne.
„Ma võitleme kliimamuutuste arvatavalt suurima põhjustaja – süsihappegaasi (CO2) emissioonide vastu. See „sõda“ on globaalne, kuivõrd kliima ja selle muutumine puudutab tervet planeeti, seega tervet inimkonda. Aga tajumaks meie väikese Eestimaa rolli, kisume suurest kontekstist mõned killud välja.
Viimased põhjalikud uuringud näitavad, et Amazonase vihmametsad on muutunud CO2 sidujatest selle eraldajateks. Aastaga toodab vihmamets üle miljardi tonni süsihappegaasi. Eesti CO2 heide on kokku umbes 15 miljonit tonni aastas.
Kujutleme hetkeks, et meie planeet koosnebki ainult Amazonasest ja Eestist. Lihtne matemaatika näitab, et kui sulgeme KOGU Eesti majandustegevuse – tööstuse, energeetika, põllumajanduse, transpordi, kaubanduse ja kõik-kõik muu – siis praktiliselt ei oleks märgatagi mingit muutust süsihappegaasi heitmete hulgas. See oleks endiselt umbes miljard tonni aastas.
Võtame teise kujutluspildi – planeet koosneb ainult Euroopast. Kui taas lõpetaksime KOGU Eesti inimtegevuse, siis oleks globaalne süsihappegaasi emissioon 99,6% senisest. Jällegi – muutus ei oleks praktiliselt märgatav.
Kes viitsib, võib ise välja otsida võrdlusnumbreid Aasia või Aafrika kohta. Tulemus on sama.
Siit tekivad mõned mõtted.
Olen igati nõus, et kuna kliima puudutab tõepoolest meid kõiki, siis võiksid selle parandamisse panustada samuti kõik. Kuid kas ei oleks loogiline, jätkusuutlik ja humaanne panna selle tegevuse põhirõhk kompromissitult sinna, kus probleem kõige teravam ja laiaulatuslikum? Sinna, kus mistahes meetmete mõju oleks kõige suurem ja tulemus kõige tuntavam.
Võtame veel ühe kujutluspildi. Külakene Eestimaal, küla läbiv kruusatee. Elanikud on hädas pideva tolmuga, mida transport teepinnalt tõstab ja tuul aedadesse kannab. Teed kasutavad igapäevaselt põllumajandusmasinad – traktorid, kombainid jm. Samuti metsaveoautod, liinibuss, muud läbikulgejad ning ka tööle ja koju sõitvad külaelanikud ise. Kord kuus käib tädi Maali jalgrattaga pensioni järel.
Et tolmusaastet vähendada, kohustatakse KÕIKI asjasse puutuvaid liiklejaid, sõiduvahendist sõltumata, tegema igas kuus ühe sõidu vähem. Muidugi ka tädi Maalit.
See totakas kujutluspilt meenutab kangesti seda olukorda, millega tahetakse silmitsi panna meie majandus ja meie inimesed. Globaalselt täiesti märkamatu, praktiliselt olematu tulemuse nimel soovitakse genereerida üüratu sotsiaalne katastroof ning niigi kehvakese elujärje dramaatiline langus tuhandete jaoks.
Mõistlik? Jätkusuutlik? Inimlik?“
Priit Tali, kolumnist