18.07.2022
Eliza Taylor Clarke Griffini rollis sarjas “The 100” – näide heast naisliidrist.
Kui Kaja Kallas lõi oma esimese “päikesetõusuvalitsuse”, tutvustati seda ka naistevalitsusena. Juba siis hoiatas keegi, et pole mõtet naiste osakaalu reklaamida, sest kui tuleb põrumine, siis on see naiste põrumine.
Valitsemises naised peale peaministri tegelikult ei põrunudki, vaid nad tõestasid, et pole meestest paremad ega halvemad, vaid on samavõrdsed nii heas kui halvas. Mõnda sai ära tehtud, aga ka skandaalid ei jäänud meeste omadele alla.
Keskerakonna naistel läks pisut paremini. Anneli Ott sai lihtsalt aru, see see koht pole tema rida. Eva-Maria Liimets läbis ministritee, olles ja jäädes halliks hiirekeseks.
Reformierakonna naised olid skandaalsemad. Käpardlikust Kaja Kallasest ja Autorollo-taagaga Keit Pentus Rosimannusest pole mõtet rääkidagi. Maris Lauri leidis kuulsuse vaenukõneseaduse autorina, Signe Riisalo peamine kuulsus jäi tema feminismi raamesse ning Liina Kersna oskas nii kogu oma ministeeriumiga tülli minna kui ka kiirtestiskandaali tekitada. Huvitav, miks Kersna ei tahtnud tõestada naiste headust selle kaudu, et nemad peavad vähemalt seadustest kinni?
Miks naised poliitikas kõrbevad? Sest nad lähevad sinna feministlikult meestele vastandudes, mitte nendega koostööd tegema, kuigi Kaja Kallase esimest seltskonda selle eest ka hoiatati ja hoiatajateks olid naised. Teiseks – need naised tulevad enamasti parteikontoritest, kannavad endas mingit ideoloogilist pitserit ning kaotavad enda ja oma naiselikkuse poliitilistes heitlustes ära, meeste reeglite järgi või nende vastu võideldes nad peale ei jää.
Öeldakse, et elulisi näiteid ei tohi võtta filmidest, sest filmikunst on üks, reaalne elu teine. Ometigi tasub vaadata üht ulmefilmi, “Esimene sada” ehk “The 100”, sest seal on näha ühe noore naise, Clarke Griffini kujunemist kogukonna liidriks ja seda nii, et mitte tema ei paku ennast, vaid teised tunnistavad teda selleks. Naine võtab vastutuse, teeb väga raskeid otsuseid, eksib, aga nii sõbrad kui vaenlased näevad ainult teda juhina.
Kaja Kallas ei jõua kunagi Clarke Griffini tasemele, temast ei saa kunagi üldtunnustatud liidrit, keda austavad ka vaenlased ja oponendid, nagu ei jõudnud sinnamaale ka Kersti Kaljulaid, isegi mitte ligilähedale. Kaja Kallasel on kahtlemata suur hulk poliitilisi austajaid, aga lisaks ka meeletu hulk neid, kes tema üle naeravad, teda põlgavad või lausa vihkavad. Peaminister võib vastu vihata, nagu on seda näha tema Riigikogu “nähvamistunnist”, aga see olukord on tema kaotus, sest tõeline riigimees/naine ei tohiks kunagi olla ühiskonnas mitte kellegi põlguseobjekt. Kaja Kallas on ise selle olukorra loonud.
Uude valitsusse tulevad uute poliitikutena Piret Hartman ja Lea Danilson-Järg. Ei näe kohe kumbagi juures midagi, mille järgi võiks öelda: vaat see on naine! Mõlemale on juba meedia kaudu mingid asjad külge poogitud, sest nad pole reformitarid, vaid partnerite naispoliitikud, neid aga sööb Kaja Kallas vajadusel söögi alla ja peale, nagu ta tegi Keskerakonna naisministritega. Naispoliitikute suur viga on ka see, et nad ei saa läbi teiste naispoliitikutega, nagu Kaja Kallas Sanna Mariniga, mingi “bitšimine” käib alati.
Riina Sikkutit jääb alatiseks saatma tema “keskmise sõrme” žest ja ilmselt tuleb temast ka uue valitsuse üks suurimaid põrujaid kriisiaegse majandusministri rollis. Isegi Delfi küsib: “Kas parteijuht Lauri Läänemets veeretas keeruka ministriameti oma parteisisese konkurendi kaela, et ise pehmemalt maanduda?” Teine Riina Isamaast, Riina Solman, on tegelikult kõige lähemal sellele, et olla riigimees/naine, sest süda on tal õiges kohas, ühena vähestest.
Uue valitsuse naistele võib vaid soovitada – ärge püüdke olla nagaaniga naiskomissarid Reformierakonna rahvakomissariaadis, olge naiselikud naised moraalses ja eetilises poliitikas, niipalju kui see võimalik on. Ja kindlasti mitte radikaalfeministid, sest neist pole miski mittenaiselikum.
UU