10.11.2022
Raul Kivi kuuekuune
Enda lastest pilte teha mälestuseks on täiesti normaalne ja isegi vajalik. Lapsed kasvavad suureks ruttu ja läheb vanematel endalgi meelest ära – millised nad olid pisikestena. Hetki peab jäädvustama.
Õnneks on olemas nutiplutid, millega pildistada ja filmida. Nii saab jäädvustada laste esimesed sõnad, sammud, tantsud, laulud ja muud erilised hetked elust. Vaatame tihti koos abikaasaga, kuidas meie lapsed on sirgunud ja nüüd juba vaatavad ka nemad ise, millised nad olid beebidena ning rõõmu ja emotsioone on selles tegevuses rohkem, kui lihtsalt küllaga.
Juuresolev foto on peaaegu ainuke minust mõnekuulisena. Tol ajal lihtsalt ei olnud igaühel fotokaid ja fotosoovi jaoks pidid tellima piltnikuga fotosessiooni koos kohaletulekuga.
Mul on nii kahju, et enda lapsepõlvest on mul ääretult vähe fotosid koos ema ja isaga. Isa on mul lahkunud ja ma ei saa enam temaga koos olla. Nii väga aga tahaks… Nagu igas peres on olnud häid ja halbu hetki, kuid meelde jäävad lõpuks ikka need, kus tegid isaga koos midagi ägedat. Oli see siis kalal- või seenelkäik, pajupilli meisterdamine, heinategu, majaehitus, või niisama jalutamine ja mängimine.
Antud foto on ka ainuke minust, millel olen lapsena alasti. Isana saan ma aru, et oma mälestuste talletamiseks pildistatakse lapsi ka riietega katmata kujul. Minul on seda fotot vaadates vahva tunne ja ei häbene seda ka kellelgi näidata.
Marko Mihkelsoni juhtumi valguses kahjuks ei saa ma aga aru sellest, et teatud rakursi ja prismaga fotosid lastest tehakse. Nagu asjaosalised ise maininud (Postimees 2.11.2022), siis pildistati mänguhoos ja kogemata jäi(d) teatud foto(d) kustutamata. Kogu juhtumi juures ei ole ma aga täheldanud ühte väga olulist küsimust mitte kellegi poolt. Mis mängud need sellised on, et 7- ja 10- aastased lapsed on paljalt ema ja võõra mehega (ema elukaaslasega) ning viimane mängib lastega fotokas stardivalmis? Mis asjaolud ajendavad üleüldse paljalt mängima ja kasuisa sealjuures fotokat valmis hoidma? Ma ei saa absoluutselt sellisest olukorrast aru ning mõista toimunut.
Ma olen segaduses, sest nii paljud õigustavad või püüavad antud juhtumit „siluda“. Kas tõesti minu vanemad ja mina ise isana olen valesti käitunud ja mingisugused olulised mängud jätnud oma lastega (tütardega) mängimata ning jäädvustamata? Kas minu- ja minu isasugused mehed on siis tõesti hälvikud, kes on midagi tähtsat jätnud tegemata? Ilmselgelt mitte ja see on minu vankumatu seisukoht – mina ja minu vanemad ei ole mitte midagi valesti teinud!
Ma ei tea, kuidas teie lugupeetud „silujad“, aga mina isadepäeval kavatsen lapsed riietada pidulikult ning teha nendega koos midagi meeldejäävat ja elamusi väärt ning luua meeleolukaid emotsioone, mida mäletada terve elu. Loomulikult kavatsen riietatult tegevusi ka jäädvustada.
Toredat saabuvat isadepäeva kõikidele olevatele ja tulevastele ISAdele, olge hoitud!
Raul Kivi, EKRE aukohtu esimees, nelja lapse isa