Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Nii mõõtmatu on taevaavarus

22.11.2022
Urmas ja Yoko. Ivan Makarovi foto

Tere, Urmas!

Täna on jälle põhjust Sulle kirjutada. Sest 69 aastat tagasi (keera seda numbrit peapidi või pööripäeva, jääb ikka 69) tulid sa siia ilma selleks, et laulda „Sügispäeva“ ja „Õhtunägemust“. Sul läksid laividel ikka vahel sõnad peast, aga Sinervo omi mäletan isegi mina:

Nii mõõtmatu on taevaavarus,
ta sügisene sinav kõle karv.
Seal pikkamisi sõuab linnuparv.
Oh, vabadus.

See rännuhõike metsik igatsus
Su kõrvu kauaks kisendama jääb.
Siis pilvepõhja kustub seegi hääl.
Oh, vabadus.

Pilk pööra ära, vangla piiratus,
Su osaks on mu unenägu vaid.
Mis peagi kaob all hangis sügaval.
Oh, vabadus.

Tollal kostus see valus klaverimäng ja igatsev hääl vaid haruhava Eesti Raadio keskööprogrammis – siis, kui väike agent Kristjan juba nägi und punaste kaelarättidega trummilööjatest.

Aga sügisega on meil siin asjad ühelpool – maa on valge ja varsti tekkib Su kohale see teine, kristallist taevas, ja nii mõõtmatu on selle avarus. Kaua see veel kordub – ei tea, sest räägitakse, et kogu jää saab ükskord otsa.

Kunagi laulsid Sa „Minu Eestimaa elab minus“. Võib-olla ongi Eesti viimne pelgupaik Sinus. Sest Sina meid ei reeda, on ju, Urmas? Mitte sellepärast, et ei saa, vaid sellepärast et ei iial.

Tead, miks oled Sa võrreldes meie veel kestvate sõpradega eelisseisuses? Sellepärast, et eestlane olid ja eestlaseks jäid. Hea küll, mina olen russ, nagu Sa vahetevahel naljamisi ütlesid. Aga isegi Sinu tütreke Yoko ei ole enam eestlane. Mitte sellepärast, et ta on sidunud ennast selliste sõpradega, vaid seetõttu, et seda näitas viimane rahvaloendus. Selgus, et Yoko on põliselanik. Selgus, et Eestis ei elagi eestlasi. Mõtle vaid: okupeeritud Eestis oli Sul pass, kuhu oli kirjutatud „eestlane“. Nüüd oleksid Sa põliselanik. Aga õnneks ei saa nad seda Sinuga teha postuumselt. Öakk, kui kole sõna, aga juhtub minugagi…

Eile andis mulle näoraamatus jälle pasunasse Jaanus. Meil on temaga natuke erinevad vaated toimuvale, aga mul oli tõesti hea meel, et ta tegutseb, on ikka äge, kompromissitu. Ja et mäletab, et minagi siin hingitsen. Ta pidas oluliseks mulle midagi öelda, ja mul on selle üle hea meel. See tunne on minust tugevam. Sa saad aru – ta on ju Jaanus. Nagu Sa ükskord mulle ütlesid, „supervaim“.

Aga Tajo on nüüd nagu too muinasjutuline Rändur Konn vene muinasjutus: vallutas kõik Tenerife mäed. Ma ei mäleta, kas ta ka 2400 meetrist tippu hõivas, aga usud või mitte, ta pole palju muutunud. Ikka võitleb, lindistab ilusaid alenderlikke ja tajolikke ballaade. Hea sõber oli Sul. Õigemini on ikka ja igavest. Vahel annab märku ja postitab pilte maailma eksootilistest paikadest.

Ma ei tea, kas Sa oleksid õnnelik praeguses Eestis. See, mille eest Sa alati väljas olid – kodu, rahvas, pere, sõbrad, eestlus – on praegu põlu all. Rahvuslus olevat häbiasi, nagu kirjutas hiljuti Marju Lauristin. Sa ei usu, aga Eesti on endiselt põliste kommunistide ja nende võsukeste kamandada.

Mäletad, kunagi nõukaajal kukkus alla lennuk nõukogude kindralitega? Sa veel ütlesid, et paras. Ma olin siis veel ühe jalaga oma pioneeri nooruses ja väitsin vastu – et kuidas siis nii, inimesed said ju surma? Aga Sina plahvatasid: „Aga miks nad siis tahtsid teisi inimesi tappa?!“

Ja Sul oligi õigus. Venemaa peabki jälle tagasivallutamise sõdu ja tapab, tapab, tapab inimesi, ning lõppu nendele tapatalgutele pole näha. Täpselt aasta tagasi, Sinu sünniaastapäeval ei oleks keegi mõelnudki, et Kiievit hakatakse pommitama. Eestis on juba mitukümmend tuhat põgenikku.

Igorist ei tea ma juba pikemat aega midagi, Riho Sibul lahkus pühapäeval, Tiitu ammu enam ei ole, Slavka on vahetanud perekonnanime ja vahepeal kirjutas, aga nüüd vaikib, Rein kritiseeris praegust eesti tümpsmuusikat ja teda eriti ei eksponeerita, Andrus on ära pööranud, Priitu (ta pole üldse muutunud!) nägin viimast korda mitu aastat tagasi raadios (ja ta on ikka õige eesti mees, Urmas!), Tõnis on ära tühistatud.

Ah et Sa ei tea ju, mis asi see tühistamine on. See on nagu igavene disklahv. Kui Sa said koos Rujaga korduvalt disklahvi ehk esinemiskeelu ENSV kultuuriministeeriumi poolt, siis mõne aja pärast said laulud siiski vargsi kõlada ja Sa pääsesid ikka lavale.

Nüüd on see disklahv nagu automaatselt täideviidav surmanuhtlus. Sind lihtsalt enam ei ole.

Jah, „kui sind enam ei ole“.

Kui sealpool oleks mingigi võimalus naasta, siis praegu oleks selleks eriti ebasobiv aeg.

Aasta pärast kirjutan uuesti.

Ivan