Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

NLKP/EKP jälgedes: valitsus tahab Eesti tööjõu- ja sisserändepoliitika Karl Vaino aegadest veelgi hullemale tasemele viia

-
05.02.2024
Reformierakond, Eesti 200 ja sotsid taaselustavad NLKP tööjõu- ja rahvuspoliitika.
© Internet

Eestis on üha teravamalt märgata, kuidas poliitikud ja ettevõtjad, kes nõuavad välistööjõu sisseveo suurendamist, ei räägi seejuures poole sõnagagi eestlaste kestmisest ja põhiseaduse vastavasisulisest preambulist ega häbene ka Nõukogude Liidu aegu, mil selline poliitika oli samuti riiklik ning tõi Eestisse 300 000 võõrast. Külma kõhuga jätkatakse poliitikat, mis on üksühele sarnane EKP peasekretäri Karl Vaino aegadele ja eriline on ka see, et peamiselt tuuaksegi venekeelset võõrtööjõudu riikidest, mis kuulusid Nõukogude impeeriumi.

ERR kirjutab: “Majandus- ja infotehnoloogiaminister Tiit Riisalo kaaluks sisserände kvoodi mitmekordistamist, et tagada Eestile kvalifitseeritud tööjõud. /…/ Ettevõtjad juba aastaid juhtinud tähelepanu, et Eesti sisserändereeglid on liialt jäigad ning ettevõtetelt on keeruline välismaalt tööjõudu kaasata.”

Jutt käib ikka sellest müstilisest arvust sisserände piirarvust 1307, kuigi on teada, et Eesti välismaalaste seaduses on paarkümmend erandit ehk kõrvalust, kust võõrad vabalt sisse voorivad. Näiteks kordab seesama ERR-i uudis, et “Sisserände piirarvu alt on välja arvatud nii info- ja kommunikatsioonitehnoloogia erialal töötajad kui iduettevõttes töötavad ja iduettevõtlusega tegelevad välismaalased. Samuti ei kuulu piirarvu alla pere- ja õpiränne, õppejõuna tööle asumine, suurinvestorina tegutsemine ning töötamine tippspetsialistina. Tippspetsialist on näiteks välismaalane, kellele tööandja maksab vähemalt 1,5 kordset Eesti keskmist brutokuupalka. Piirarvu arvestusse ei kuulu ka Euroopa Liidu kodanikud ja nende perekonnaliikmed, Ameerika Ühendriikide, Ühendkuningriigi ja Jaapani kodanikud ega rahvusvahelise kaitse taotlejad.”

Eestis on kapo andmetel juba 10 000 inimesega moslemikogukond ning riik venestub enneolematu kiirusega, aga asjaosalistele tundub see olevat “poohui”.

“Eesti elanikkonna vananemise ja madala sündivuse tõttu jääb meil tööturul igal aastal tuhandeid inimesi vähemaks. Ilma välistööjõudu kaasamata ei ole võimalik meil isegi tänast heaolu säilitada, rääkimata sellest, kui sooviksime näha kiiret majanduskasvu,” lausus tööandjate keskliidu juht Arto Aas.

Aas kas pole tuttav Lääne-Euroopa halva kogemusega või hoopis vastupidi, teab väga hästi, kui hukatuslik see on, aga ei hooli millestki. Tõid ju ka lääneriigid just rahvastiku vananemist ja tööjõupuudust põhjenduseks tuues Euroopasse miljoneid võõraid, kes tulid nüüd Gaza sõja puhkedes tänavatele, olles poliitiliselt meelestatud vastupidiselt kui enamike riikide valitsused ehk palestiinlaste poolt ja juutide vastu. Kultuuri- ja väärtuskonflikt sisserändajate ja euroopaliku ruumi vahel üha süveneb – ja konfliktid ei mõju kusagil majandusele hästi.

On üle mõistuse, kui kinnisilmi või siis vastupidi, teadlikult, astub Eesti samasse ämbrisse, millest on meil Lääne-Euroopa kogemus juba ees, ning on ka oma kogemus siinsete venelastega, kes pole 30 taasiseseisvusaastaga kuidagi lõimunud. Ja pange tähele, ei sisserännet toetavad poliitikud ega ettevõtjad hooli karvavõrdki ka kaitsepolitsei hoiatustest, milleni selline liberaalne tööjõupoliitika võib viia – selleks on kinniste ja vaenulike migrandikogukondade teke.

Seejuures torkab silma ka see, et Eestisse on tulnud umbes 100 000 Ukraina põgenikku, peamiselt linnaelanikud, mis peaks tööhõivet tugevdama, aga ettevõtjatele justkui seda massi poleks olemaski. Mitusada tuhat peab veel neid sisse tooma?

Asja võtab kokku vaimulik ja veebiväljaande Meie Kirik peatoimetaja Veiko Vihuri: “Vist ei ole päevagi, kui ei tule mõnda uudist Eesti hävitamise kohta. Nüüd kaalub võimu haaranud ebaseaduslik valitsus otsust lüüa Eestis kõik uksed võõrtööjõule pärani valla. See on üks-ühele karlvainolik poliitika. Kui 1970. ja 1980. aastatel sai see eesti rahvusliku meele äratajaks, siis nüüd tundub, et rahva seas on vaid tuim ükskõiksus või isegi internatsionalistlik rõõmukihk rahvusriigi hävitamise üle.”

Uued Uudised