Noorte kliimaprotest – suu puhtaks ja tagasi Facebooki?

Noorte kliimaprotest Tšiilis Valparaisos.

Uudistes räägitakse palju noorte kliimaprotestist. Ilus üritus, pole midagi öelda.

Olin kord ajakirjanikuna missivõistlustel. Kui tuli minu kord üht kaunitari intervjueerida, küsisin pisut õelalt: “Mida teed sina ülemaailmse rahu heaks ja vihmametsade päästmiseks?” Sest see oli stampjutt.

Tüdruk vakatas korraks – tundus, et ta sellest just rääkida kavatseski. Siis aga võttis ta ennast kokku ja vastas nii, et see äratas kogu saali tähelepanu: “Ma üritan kõigepealt Eesti metsade heaks midagi ära teha, kuigi vaevalt, et keegi mind väga kuulab, kui kirves juba käes on!”

Kord oli lauluke: “Hurraaderii-hurraaderaa, küll rõkkaks rõõmust maakera, kui kõik maailma võim võiks olla laste käes. Ei nutmas näeks siis ühtki last, Austraalias, Ameerikas, Euroopas ega Aasias, ei Aafrikas!”

Tõepoolest, mis saaks siis, kui reedesed protestinoored saaksid võimaluse keskkonnaprobleemid lahendada? Nad seisaksid täpselt samade probleemide ees, mis täiskasvanud – kuidas lahendada inimkonna energiaprobleemid? Nad avastaksid ennast seismas samade valikute ees, mis tänased Eesti võimulolijad – millega asendada põlevkivienergeetika nii, et säiliks energeetiline julgeolek? Kui nad paneksid kaevandused kinni ja hakkaks tuulikud püsti ajama, saaks nende lastevalitsusest kiiresti vihatuim valitsus, sest nad jooksutaks elektritootmise kokku.

Ega täiskasvanud ole rumalamad kui idealistlikud noored. Aktsiooni toetas enamik poliitikuid. Paraku oma töökohta minnes näevad nad, et no ei õnnestu maailma nii lihtsalt päästa, sest tohutult on objektiivseid takistusi. Nende ületamine nõuab tohutult tööd ja seda tehakse tegelikult üle kivide ja kändude juba ammu. Eestiski otsivad teadlased ju alternatiive tuule- ja tuumaenergia baasil, aga see võtab aega.

Üldjuhul lõpevad kliimaaktsioonid nii, nagu Zuzu roheliste oma Reidi teel – esialgu ei tohi ainsatki remmelgat maha võtta, hiljem võimule pääsenuna aga näidatakse uhkusega ainsat puud, mis alles jäi, ja sedagi tänu sellele, et ta tõesti ei jäänud mitte mingilgi moel ette.

Noorte reedene aktsioon oli lihtsalt ilus üritus, mis andis märku nende veendumusest Maad kaitsta. Ainult et reaalset tulemit sellel pole, kui seda teevad nemad üksi ja õhinapõhiselt. Poliitikute reaktsioon meeleavaldustele oli aga vastakas. Austraalia haridusminister Dan Tehan kahtles, kas tegu on ikka rohujuureliikumisega.

“Õpilased koolitundide ajal koolist lahkumas ei ole asi, mida me peaks julgustama,” leidis ta raadiousutluses. “Eriti kuna neid julgustavad seda tegema rohelised poliitaktivistid.”

Wellingtonis meelt avaldav Abigail O’Regan (20) ütles uudisteagentuurile AFP: “Noored inimesed haaravad siin ohjad ja saavad aru, et neil on rahvavõim. See on tõesti lahe.”

Ei, see ei ole lahe, sest seda asja lihtsalt ei tehta “hurraaderii-hurraaderaa” tänavatel. Lahendused sünnivad teadlaste ja majandusmeeste tööruumides ning peavad saama poliitikute toetuse. Noored on lihtsalt vihane survegrupp, aga kui nad rahamaailmale kanna peale astuvad, lõpetavad nad nagu “Occupy Wall Street”.

Tänast maailma suudavad muuta ehk ainult “kollased vestid”. Võimul on ju inimesed, kelle rikkus on saavutatud tänu praegusele majandussüsteemile. Keskkonnapuhastus on maailmas üks kallemaid protsesse, mis neelab töösturite kasumi – kui paljud on valmis Maa nimel sellest loobuma? Võtame kasvõi Sorose – kui puhtad on tema miljardid ehk kui palju on tema nende teenimisega keskkonda rikkunud?

Trump ei loobunud kliimaleppest sugugi mitte sellepärast, et tal oleks Maast suva. Ta lihtsalt nägi, et enamik riike andis allkirja vaid selleks, et ennast kliimaparandajatena näidata – kogu ülejäänud aja saastavad nad keskkonda teadlikult edasi ja otsivad ettekäändeid selgitamaks, miks neil Maa päästmine ikkagi ei õnnestu.

Maailma saatuse otsustab ennekõike käputäis püstirikkaid ja sadakond suurkorporatsiooni, kes käsutavad maailma varasid – neile tuleb survet avaldada, kuid see pole sugugi kerge. Teiseks päästjaks on iga üksikindiviid, kes lihtsalt ei tarbi liiga palju ega pillu prügi maha. Kolmandaks tuleb nentida, et arenenud maailm, kus need aktsioonid toimusid, on kliimapäästmises esirinnas, suurim saaste tuleb siiski vaesest Kolmandast maailmast, mis upub prügisse.

Aga meie noored võiks maailma päästmist alustada sellest, et ei istuks kogu aeg ninapidi nutiseadmetes – reedestes teleülekannetes võis näha päris palju neid, kes saatsid ürituse ajal pilte Instagrami. Üks keskkonnakahjur ongi teil näppude vahel. Ning Rail Baltic, tselluloositehas ja suur tunnel mere alt on samuti kõike muud kui keskkonnasõbralikud.

Allikas: BNS

Kommentaarid