29.01.2023
Rahvakoosolek Nursipalu laskevälja teemal.
Nursipalu ümber toimuva pildil pole keegi ilmselt veel märganud kuratlikku käekirja: vastandatud on eestlaste põhiväärtused, talukultuur ja oma maa kaitsmise vajadus. Karta on, et see pole juhuslik.
Üks kord oma riigi kaotanud ja kaks korda küüditatud eestlased teavad, et Venemaalt pole midagi head oodata, ja nad teevad kõik, et oma kodu kaitsta, ja veel parem, tugeva kaitsega sõda ära hoida.
Samas on eestlastel endiselt hinges igatsus oma kodutalu järele, soov hoida sellesse kätketud esivanemate tööd ja mälestusi, tahtmine omada tõelist kodu maal ja metsas. See sisemine sund pole kuhugi kadunud.
Ja nüüd on Nursipalus need kaks põrkumas, kaks eestlaste põlisväärtust.
Kired on juba ammu lõkkel. Riik tahab laskeala laiendust iga hinna eest, kohalikud aga ei taha loobuda põlistaludest ning maadest ja metsadest. Kompromissi pole esialgu kuskilt näha.
Veel ei süüdistata Nursipalu kaitsjaid Kremli huvide eest seismises, kuid infosõda selles suunas on juba märgata – üks lehetsura tõstatas küsimuse juba nii, et kui te sinna laskeala laiendust ei luba, tuleb sinna Vene konsulaat. Riigi tasemelt pole selliseid süüdistusi tehtud, kuid vihjeid on olnud.
Tegelikult aga on põhjust kahtlustada hoopiski kuratlikumat mängu – keegi tahab eestlased vastandada, panna omavahel võitlema talude eest seisjad ja riigikaitse pärast muretsejad. Osaliselt on see juba õnnestunud ja pole kahtlustki, et võitja selles on see, kes asub Luhamaa piiripunkti taga.
Eestlased, eestlus ja Eesti riik kaotavad igal juhul. Kui laiendus tuleb, siis on meil suur seltskond inimesi, kellele jääb okas hinge, ühtedel kaotatud kodu, teistel riigi suhtumise pärast – on tekkinud inimesed, kes kahtlevad oma riigi tõelisuses, eriti, kui too rullib neist ja maaelust üle.
Kui laiendust ei tule, on ikkagi suur seltskond eestlasi, peamiselt ehk neid, kel linnakorterites pole nii tugevat oma kodu tunnetust ja kes on kosmopoliitsemad – nemad jäävad arvama, et „mingite põikpeade pärast jääme nüüd Venemaa ees kaitsetumaks“. Kui neid hästi meedias „moosida“, usuvad nad ehk sedagi, et nursipalulased on FSB poolt ära ostetud.
Riik on Reformierakonna valitsuse kaudu käitunud just nii, et seda konflikti ergutada. Valitsus küll väidab, et otsib kompromisse, aga ametnikud on alati kohale tulnud juba valmis paberitega, oodates sinna vaid allkirju. Ühendus Nursipalu Kaitseks on sotsiaalmeedias vahendanud ka momente „läbirääkimistest“: ühtedeks kompensatsioonideks polevat seadust, teiste puhul on võimalik ainult teatud summa anda jne.
Eesti riik sõidab Nursipalus oma kodanikest üle ja selleks kasutatakse ära Ukraina sõja tausta. Laskevälja on kahtlemata vaja, aga selleks on ka teisi võimalusi – vallavõimud on näiteks pakkunud teisesuunalist laiendamist, kus hooned ette ei jää, aga siis peavad ametnikud pabereid ümber joonistama, ja seda nad ei taha. Hiljutine uudis rääkis sellest, et RMK peatas Nursipalus raided – järelikult käisid need lahenduste otsimisest hoolimata.
Kõige suurem tragöödia Nursipalus aga on see, et kellelgi õnnestus vastandada eestlaste koduarmastus ja riigi kaitsevajadus. Selliseid mänge traditsiooniliste väärtustega mängitakse Eestis üha rohkem ja rohkem.
Uued Uudised