03.01.2022
Eestlased peaksid rohkem meenutama, mille nimel Vabadussõjas võideldi.
Täna on kalendriaasta 2022 jaanuarikuu kolmas kuupäev. Kas on teil meeles, millega see päev on läinud ajalukku? Ikka sellega, et täna, alusega kell 10.30, jõustus Eesti ja Vene riigi vahel 1919. aasta 31. detsembril sõlmitud vaherahu. Austamaks kõiki Eesti riigi iseseisvuse eest võidelnuid, hakati Eestis jaanuarikuu kolmandal kuupäeval tähistama Vabadussõjas võidelnute mälestuspäevana.
Kas tuli meelde? Ja kas olete seda päeva, te head inimesed, tähistanud? Minu jaoks on see väga lihtne küsimus, sest kogu oma elu on olnud mul au mälestada Vabadussõjas võidelnud inimesi. Sest ka minu hea kallis vanaisa oli nende meeste seas, kes võitlesid meie riigi vabaduse ja sõltumatuse eest. Olen alati olnud uhke ma oma hea vanaisa pärast, kes võitles Vabadussõja esimesest päevast kuni selle viimase päevani.
See on küll minu arvamus, kuid seda päeva ei tohiks eirata ükski est ega Eestimaad oma isamaaks pidav inimene, kes austab meie keelt ja kombeid ning meie väga vana maa 10235 aasta pikkust ajalugu. Seda ajalugu, mida on kõik meie maad vallutanud võõrad riigid ja ideoloogiad hävitanud ning asendanud oma võitja ajalooga, kus kõik nendest madalamad on veelgi rohkem madaldatud.
Ei ole jäänud palju alles estide põlisrahva esindajaid ja nende järglasi. Võrreldes selle ohjeldamatult sigivate võõraste kasvava arvuga, on meid jäänud järele veel pisikene kübekene neid, saavad ennast uhkusega kutsuda Euroopa üheks vanimaks ühel ja samal kohal elavaks rahvuseks. Meie oleme selle maa põlisrahvas.
Oleme uhked oma maa põlisrahva lumega sarnase naha ning jääga sarnase mõttelaadiga. Kus vaatamata sellele juba 800 aastat kestnud okupatsioonile, oleme suutnud jääda me uhkeks rahvaks, keda ei saa murda ükski võõras. Seda enam peame me saavutama selle, et meie järglased tunneksid oma esiisade maad ja selle veel säilinud ajalugu. Seda ajalugu, mis toimus natukene peale saja aasta tagasi.
Olge alati uhked selle üle, et olete ühe tänaseks pisikeseks jäänud rahvuse liige. Selle rahvuse, kes saab ühte tänaseks pisikeseks jäänud maa-ala nimetada oma esiisade maaks. Ja seda juba tänaseks 10235 aastat. Austage oma keelt, tavasid ja kombeid. Austage meie esiisade mehisust, kes sada+ aastat tagasi suutsid vastu seista kahele suurele – Venemaale ja Saksamaale. Ja kes suutsid vabaneda ise ning aidata kaasa ka sellele rahvale, kes oli asunud elama meie hõimlaste liivlaste maale.
Hinnake ja austage seda maad ning selle põlisrahvast. On elanud nad siin 10235 aastat ning kui Taat soovib, siis elavad nad siin ka edaspidi. Loodetavasti vähemalt sama kaua, kui nad elanud on siiani.
Igavene au ja kuulsus kõigile nendele, kes võitlesid meie vana maa riigi ning selle vabaduse ja sõltumatuse eest! Endiselt on ta alles meie maa põlisrahval, kes kaotasid selle vabaduse ja sõltumatuse aastal 1934. Kuid kes veel endiselt loodavad seda tagasi saada. Sest ei ole olemas ühtegi võimalust, et meie rahvas unustaks selle, mis rööviti 800 aastat tagasi ning mis uuesti rööviti lühikeseks ajaks vabaks saanud rahva käest aastal 1934.
On kurb, et iga aastaga jääb üha vähesemaks neid inimesi, kes mäletavad ja meeles peavad seda tegelikkust, mis kunagi oli. Sest iga aastaga tulevad meie maa rahva liikmetele seda ahvatlust kummardada sotsialismuse ideoloogiat. Annaks Taat meile kõigile jõudu kanda seda endas ja alati pidada meeles meie kangelastest esiisad, kes suutsid aasta 1920 teisel jaanuaril, panna meie igavikulise vaenlase istuma rahulepingutesse. Midagi sellist, mida on suutnud vaid vähesed rahvad teha. Olen uhke sellele, et kaks riiki oma rahvaga, on pärit meie hõimust – estid ja soomid.
Kõik oleme olnud sunnitud tegema kõik selleks, et läbi vere ja võitluste saada endale selle õiguse suruda oma vastane rahuläbirääkimiste laua taha. Selle rahu, mida meie idanaaber siiani püüab eitada ja tunneb ennast hästi selle juures, et ei ole tagastanud Eestile siiani seda maad kaardi alusel, mida kunagi kasutati meie maa annekteerimisel ja okupeerimisel ning mida kasutati ka meie maa taas okupeerimisel 1944.aastal. Kõik see pealt 5 protsenti meie maast, mille ära võtmist õigustasid ka need poliitikud, kes hakkasid omal ajal sõlmima kokkuleppeid Vene riigiga.
Seda kokkulepet, mis vabastas meie riigi tervest maakonnast Kagu-Eestis ja suurest maa-alast Narva jõe taga. Kus sisuliselt anti idanaabrile siseveekogust Pihkva järv. Hoidke alati meeles neid, kes sõlmisid sellise eelkokkuleppe, kus oldi juba kolmas kord valmis müüma maha meie maad.
Ärge lubage idanaabrile lubada tema õiguste peale surumist, sest vaid pisikeste tükikestega võõrast maast, on suutnud Kreml kasvatada oma suurema maa-ala. Sest mistahes piisakene ahnitsetud võõrast maast, on täidetud kiires korras oma riigile ustavate paadimeestega, kellele antakse ka kaasajal välja mõeldud kodakondsus. Ja et siis, kui aeg on sobiv, saaksid suured paadimehed tulla „appi“ oma kaasmaalastele võõrastel maadel.
Just samamoodi on paadiverd tegelased käitunud juba alates viimases suurest rahvaste rännust, ehk siis ristiusu esimese milleeniumi keskelt arvates. Kus kunagi piirimaal Ukrainas asuvad tegelased aeti paatidega põhja suunas ning kus nad ahnete kaupmeeste kaasabil sokutasid endile elamise, mida hiljem mõõkadega sooviti peale suruda.
Just sama reeglitega käitutakse ka kaasajal. Vaadake Gruusias Abhaasiat ja Lõuna-Ossetiat. Ukrainas varastatud kreemimaa ja osakene oma kunagisest emamaast Ukrainas, kus topitakse kohalikele pihku idanaabri passe ja kodakondsust. Ei saa ma unustamata jätta ka Transnistriat kunagises Moldovas, kus Vene väed on juba pealt 30 aastat hoidnud oma jõu olemas. Ikka vaid selleks, et kunagi tuleb Kremli võimsus tagasi sellele maale. Mis muuseas terve selle aja, kui Vova on olnud võimul Kremlis, ka toimetatakse.
Näete, tahes tahtmata hakkab ühe teema käsitlemine liikuma teiste oluliste teemade juurde. Sest tänane on meenutamaks oma esiisasid, kes saavutasid selle võidu kunagi. Kuid kogu minu jutt viitab sellele, millise ohu sees me siiani elame. Sest sotsialismus on hästi arendanud oma pealesurumise koolitust ning on suutnud ka selle 30 aasta arendatud lääne sotsialismusega, kes on suutnud muundada meie põlisrahva sekka kuuluvaid inimesi ja seda just selliseks, mis on vaja sellele uue maailmakorra loojatele.
Hoidke alati meeles neid este ja meiega üheskoos vabaduse eest võidelnud hõimukaaslasi ja Euroopa rahvaid. Alati pidage meeles ka neid Vene rahvusest inimesi, kes sõdisid koos meiega oma ühise vastase vastu. Sest kenasti näitas see aeg seda, et meie sõpradeks võivad alati olla inimesed, kes on meie vaenlase vaenlased.
Au ja kuulsus kõigile inimestele, kes läbi võitluste suutsid suruda meie vaenlased istuma rahulepingu sõlmimiseks laua taha. Kus ka ilma relvadeta toimus laua taga suured võitlused. Kus piirijoon kirjutati selle Vene poole poolt ikka väga kaugele Eesti sisemaale. Au ja kuulus ka meie riigi diplomaatidele, kes suutsid selle toona ära hoida.
Ehk leiaksime ka praegu mõned nende hinge ja sisu kandvad inimesed kaitsma meie maad nendes piirides, mis siiani kirjas selles ainsas Eesti ja Vene piire määratlenud kokkuleppes aastast 1920, milleni viis meid just täna, kell 10.30, alanud rahu. Ja meenutage juurde lisatud kaardile seda, milliseid lahmakaid meie maast soovisid kunagi saada need idanaabriks olevad paadirahva esindajad, kes kogu oma olemas oleku aja on püüdnud rajada oma impeeriumit pisikeste ja suurte ahmitsemiste näol.
Olge uhked oma esiisade tegude üle, kes suutsid maha suruda selle ahne maa, kes pea 15 sajandi jooksul oli ära ahminud ugride hõimu maad alates Visla paremast kaldast kuni Uuraliks kutsutud mägedeni ulatuva maa-alani. Igavene au meie esiisadele. Igavene au oma vanaisale Eduardile, kes oli nende paadirahva ja sakemanide äraajajate seas sada aastat tagasi. Kangelased jäävad igavesti elama meie südametes ja hingedes.”
Arvi Lundver