Olla vähemus tähendab, et karjäär edeneb ka eelduste puudumisel – muidu on tegu diskrimineerimisega

Igat mõistusega inimest on juba ammu pannud mõtlema see, et kuidas homoseksualism ja geid ühtäkki nii tähtsaks on tõusnud – tegu on ju marginaalse vähemusega, kes on pealegi kuivanud oks elupuul.

Homosid on eri andmetel vaid 5-10% kõigist inimestest, kuid see väike kamp (tegelikult vaid homoaktivistid) naudib Lääne ühiskonnas täielikku priviligeeritust, sealhulgas vasakliberaalse ideoloogiaga laetud heteroseksuaalsete inimeste tugeval toel.

Eriti hämmastav on see, kuidas paljud noored, kellelt ootaks vastassoolise partneri otsimist, on hakanud lähenema geiagendale ja sooneutraalsusideoloogiatele. Juttudest selliste noortega võib ammutada päris huvitavaid teadmisi.

Nii selgub, et paljud noored ähmastavad teadlikult oma seksuaalset identiteeti, sest see aitab neid nii õpingutes kui hilisemas karjääris. Nimelt on neomarksismi toetatud ideoloogiline geiagenda tunginud Läänes praktiliselt igale elualale, sealhulgas ka ettevõtlusesse, haridussüsteemi, avalikku sektorisse, kaadripoliitikasse, õigussüsteemi ja mujale.

Näiteks deklareerib üha enam ettevõtjaid seda, kuidas nad tekitavad oma töötajaskonnas “mitmekesisust”, võttes kompetentsust tahaplaanile jättes tööle ja õppima igat masti vähemusi. Selleks, et löögile pääseda, tuleb igati tavalisel noorel ennast mingi vähemusena esitleda.

Läbilöömist ei taga mitte ainult see, kui noor on vähemuse esindaja ehk sissepääsu soovitud kohta tagavad “triibulised nimekirjad”, vaid see aitab ka siis, kui mõistusest, oskustest ja kompetentsist vajaka jääb – kes julgest ahistamise ja diskrimineerimise kartuses “vähemuse esindajat” targema enamuslase kasuks tagasi lükata? Järsku ta kaebab, ja siis on kuri karjas – “vale” otsuse teinu saab kaela diskrimineerimissüüdistuse, ühiskonna hukkamõistu, meediapeksu ja agressiivsed “vähemuste kaitsjad”.

Seega on noortel kasulik olla LGBT läheduses, jätta oma seksuaalne identiteet lahtiseks ning mõjuda inimesena, kus kuulub priviligeeritute hulka. Endasuguste hukkamõistu pole karta, sest nemadki on samasugused, hukkamõistvate traditsionalistide kallale ässitavad ideoloogilised grupeeringud liberaalse ühiskonna, ettevõtted ja koolid ei julge samuti “vähemust” tõrjuda ning karjääri takistamatu kulg on garanteeritud.

Kõlab vandenõuteooriana? Aga meenutagem siis Swedbanki, kes võttis paari geisäutsu peale tagasi raha, mille ta eraldas Aadu Luukase Fondile – pärast seda, kui fond andis selle preemiana sihtasutusele Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks. See juhtus juba aastaid tagasi, kuid näitas, kuidas ettevõtted värisevad homoagenda ees. Tänasel päeval deklareerivad kümned ettevõtted, kuidas nende ettevõtlus- ja kaadripoliitikat mõjutab “hoolitsus” vähemuste eest. Rääkimata riigist, kes rahastab sotsiaalse abi raames ideoloogilisi MTÜ-sid, kes korjavad ohtralt ka projektirahasid.

Nii ongi geiks või mistahes muuks vähemuseks olek eelduseks sellele, et keegi ei julge noore karjääri ka siis pidurdada, kui tollel pole eeldusi oma ebarealistlike unistuste täideviimiseks. Geiagenda kasvatab nii oma mõju ja otsustamisõiguste teiste, ka enamuse üle, teatud inimesed saavad karjääriredelil edasi, kannatab aga ühiskond, sest juhtide seas kasvab halli massi hulk – nende karjääri määrab ideoloogia, mitte mõistus ja kompetents.