02.10.2019
Eesti keele riigieksami materjalid. Pilt on illustratiivne.
Rahvuskonservatiiv Eda Rüütel kritiseerib teravalt kodakondsusseaduse ja põhikoolide- ja gümnaasiumiseaduse muutmist, mis tema hinnangul on täiesti ebavajalik.
„Isegi rumalat peetakse targaks, kui ta vaikib,” ütleb kuningas.
Seni, kuni polnud ühtegi ministeeriumipoolset seletust, vaid inimeste arvamused seaduse oletatavatest põhjustest ja eesmärkidest, tundus asi veel kuidagi mõistuspärane ja loogiline. Peale seaduseelnõu esimest lugemist selgub tõsiasi, et olukord on oodatust hullem ja tulevik kardetust kardetavam.
Nüüd avas ministeerium oma õnnetuseks suu. Väidetavalt olla seadust ette valmistatud juba 2015. aastast ja see läbinud kõikide huvigruppide kooskõlastusringid. Paraku selgub, et kooskõlastatud sai see ainult Innovega – mis on teatavasti ministeeriumi allasutus, seega kooskõlastas ministeerium selle iseendaga.
Skandaalne ja murettekitav kodakondsuse seaduse ning põhikooli – ja gümnaasiumiseaduse muutmise seadus 57 SE on olemasoleva ajaloolise süsteemi – kultuuri – muutmine. Tänased tendentsid hariduses, manipulatsioonid ja valed ei ärata usaldust ning ei tõota midagi head.
Raske on leida ka õpilasi, kes oleksid nõus loobuma meie seni maailmas tunnustatud ja kvaliteetsest haridusest. Raske on leida õpetajaid, kes loobuksid õpilasi õpetamast ja usaldaksid oma töö täielikult ministeeriumi kontrolli ja juhtimise alla. Väidetavalt tulla ministeerium õpetajatele ja õpilaste „appi”?!
Ühtäkki on haridus- ja teadusministeerium kaotanud igasuguse usalduse oma riigi poolt väljakoolitatud õpetajate vastu. Ning kahtleb ka õpilaste võimekuses oma õppetöödega ise toime tulla, et ka need vähesed veel alles jäänud lõpueksamid põhikooli lõpus sooritada ja ausalt oma väljateenitud tunnistus väärikalt kätte saada.
Kui seaduseelnõud tähelepanelikumalt lugeda, ei pääse järeldusest, et „abi” tähendab, et ministeerium katsub oma olemasolu õigustada ja tegelik probleem pole kaugeltki eksamid.
Eksamites ei saagi mingit probleemi olla, kuna neid on terve põhikooliaastate peale (9 aastat) haletsusväärselt vähe ja needki põhikooli lõpus viimastel päevadel. Ja meie lapsed on lihtsalt meie osavate õpetajate poolt nii hästi välja koolitatud, et eksamid ei ole enamusele mingi probleem.
Ilmselgelt peab nende aastatega ka kõige kõvemale peale midagi külge jääma ja õpitust niipaljugi aru saama, et on võimeline eksamiga oma oskusi ja teadmisi rahuldavale hindele tõestama. Ja kui paljud lõpetajad lõpetavad kooli suisa kiitusega.
See ei tähenda, et probleeme hariduses ei oleks. Kuid need ei ole absoluutselt tingitud eksamitest. On sealgi rida erisusi. Kuid eksami-kogemust väärivad kõik. Nii nagu me kõik ka ellu astume ja raskusi ületame. Paar eksamit põhikooli lõpus ei saa olla lihtsalt nii suur probleem, mida täna nii jõuliselt maha võtma peaks.
Meil on probleeme, et poisid ei saa järje peale. No laske neil siis aasta kosuda ja kordama jääda. Probleem on heade õpetajate leidmisega! No miks ei või riik õpetajate koolitusse rohkem investeerida ja tellimusi oma koolidele esitada? Muidugi on probleeme õpikeskkonnas, kuhu kaasav haridus (2015) tõi normaalsete laste koolikeskkonda erinevate vaeguste ja probleemidega lapsi, kes õppetööd tugevalt pärsivad. No kas see peab nii olema? Ei!
Kas eksamid on probleem? Minister ütleb, et eksamid ei kao ära. Nende asemele tulevad tasemetööd ja kõikvõimalike küsimustega testid. Vähegi loogiliselt mõtlev inimene peaks aru saama, et kui sinu asemele tuleb tööle keegi teine, siis sina oled vallandatud. Sind seal enam olla ei saa.
Ja kui me räägime haridustaseme langusest, siis ei saa see ka kuidagi samaks jääda, kui me ühe olulise nõude – lõpueksami – ära võtame. Või testiga justkui asendame. Lõpeks on need põhimõtteliselt kaks erinevat – erineva eesmärgi, mahu ja ajastusega – asja. Ja ka õppekava, mis fikseerib ainete ja teemade mahtu ja omandatud teadmiste maksimaalse ja minimaalse normi. Kui sealt selle mingigi kvalitatiivse näitaja eemaldame, siis ei saa see samaks jääda. Nagu täna on juhtunud gümnaasiumi ja kõrgkoolidega.
Lõpetamine ühe punktiga on narrus. Kõik muud tunni- ja kontrolltööd ja tasemetestid jm on pideva protsessi tagajaks ja vahehindamiseks täiseti piisavad. Eksamid on aga ka nende väikeste tööde indikaatorid. Ja sellist individuaalset protsessi nagu seda on õppetöö, ei pea riik näpuga järge pidama ja õpetajaid ning õpilasi kontrollima. Tema asi on seista hea hariduskvaliteedi – eksamite – eest!
Lisandub kodakondsusseaduse ja põhiseaduse tundmise kontrolli? Pidi ju seaduseelnõu koormust ja stressi vähendama? Või milleks on koolidel äkki nii jõuliselt üldse vaja tegeleda kodakondsusprobleemidega, kui tunnistuse vastu praktiliselt huvi puudub? On ju selleks meil ka vastutav amet? Peale selle, kuidas muulane teisi aineid keelt oskamata üldse õppida saab?
Kooli eesmärk peaks olema ju riigi kodanikele, st kodakondsusega inimestele eestikeelse hariduse andmine. Miks ja kelle loal, millise seaduse alusel maksab meie maksumaksja kinni kodakondsuseta st võõra hariduse ja kodakondsuse saamise? Kui võõras aga saab nautida kõiki kodanikule õigusega kuuluvaid hüvesid, siis milleks talle seda kodakondsust hiljem veel vaja peaks minema?
Mul on väga kahju, aga riik ei seisa oma laste hea haridustaseme eest. Küll aga ministeeriumi ja gümnaasiumi juhtide ning „pagulashordide” mugavuse ja heaolu eest. Ja muuseas kehtestab globalismi, Brüsseli diktaadi sellega kaasnevate repressioonidega ning lükkavad käima kodakondsuseseaduse muudatusega rahvaste ümberasustamismasinavärgi.
Põhikooli eksamite kaotamine ja kodakondsuse küsimus on sellised põhimõttelised teemad, mille muutmist vaevalt et ühegi erakonna valijate seas väga leidub. Oli see üldse valimistel teemaks?
Kuningas Saalomon on öelnud, et rumala tee on ta enese silmis õige, aga tark võtab nõu kuulda. Kuulakem siis oma ala spetsialiste – kogenud õpetajaid ja teadlasi!“