05.10.2019
Uute Uudiste kaasautor Vsevolod Jürgenson kirjutab tänasel õpetajate päeval haridusest ja selle andjatest.
“Täna on võimalus kiita õpetajaid, sest 5. oktoobril on nende päev – õpetajatepäev, mida lisaks Eestile tähistab enamus maailma riike. Sellel päeval tänatakse õpetajaid nende töö, mõistva suhtumise ja pühendumise eest. Ja on ka põhjust! Kui meie riigis leidub midagi tõeliselt head, siis on see eestimaine kõrgetasemeline haridus – ja seda kõigile reformimistele vaatamata.
Kool ei peaks olema koht, mille arvelt üritatakse endale poliitikas plusspunkte teenida, ent kahjuks sellega ei arvestata. Viimaste aastate muutuste õhin mõjutab otseselt hariduse kvaliteeti, sest ei võimalda õpetajatele tulemuslikuks tööks vajalikku stabiilset keskkonda.
Iga hariduses läbiviidud muudatust tuleks enne elluviimist üheksa korda mõõta. Riigigümnaasiumite buum ja põhikooli eksamite kaotamine on uutmise puu toored viljad. Tundub, et haridusametnikud, kes üleöö reformidest vaimustuvad, pole koolist saanud kaasa põhitarkust, et kui ise rehkendust ei mõista, võib õpetajalt küsida. Tema teab, kuidas õige vastuseni jõuda.
Meie hariduses on mitmeid tõsist tähelepanu vajavaid kitsaskohti. Olulisemaks neist on õpetajate palgad. Kui täna räägime õpetajate keskmise vanuse tõusust ja ohust, et suur osa praegusest pedagoogidest suundub lähitulevikus pensionile, ilma, et kasvaks peale piisavalt noori, kes sooviks rasket ametit pidada, peame tõdema, et selle põhjuseks on haridustöötajate palkade mahajäämus muudes eluvaldkondades pakutavast.
Õpetajate õiglasest tasustamisest on räägitud juba aastaid, ent ikka oleme olukorras, kus palgatingimuste parandamisest hakatakse tõsiselt mõtlema alles siis, kui tööseisaku võimalus uksele koputab. See pole vastutustundlik. Kui tahame, et meie õpilased edaspidigi erinevatelt rahvusvahelistelt aineolümpiaadidelt häid kohti nopiksid, tuleb õpikeskkonnast kõrvaldada asjatud pinged.
Õpetajad on tublid. Pole kuulda, et kusagil oleks mõni pedagoog teatanud, et kuna saan vähe palka, siis võtame aineprogrammist läbi ainult kolmveerandi või poole. Õpetaja amet on jäänud kutsumuseks ja loominguks ning ükski kool pole veel pedagoogide puuduses uksi kinni pannud, ent see ei tähenda, et riigil ei tuleks oma parimaid töötajaid vaeva vääriva palgaga kindlustada.
Meie hariduselu vajab avaramat ja kaasaegsemat vaadet. Senised arengukavad kirjeldavad hariduselu kohaliku omavalitsuse tasandilt ning sageli ei sisalda peale üldsõnaliste kantseliiti uppuvate lubaduste reaalset tegevusplaani jätkusuutliku hariduse korraldamiseks.
Me vajame selgust, kuidas tagada kõigis koolides kõrgtasemel IT õpe. Kasutusel peavad olema kaasaegseimad arvutid ning tugiprogrammid. IT valdkond tuleb siduda aineõppega.
Põhimõte, et erivajadustega lapsed saavad õppida tavakoolides, on õige, ent selleks tuleb koole ja õpetajaid enam toetada nii rahaliselt kui ka nõustamistega.
Koolide tasemes leiab senini suuri erinevusi, seda eriti Tallinnas. Ühte skaala otsa jäävad nn eliitkoolid, teise need, mille vastu lapsevanemad ega õpilased suuremat huvi ei tunne. Aeg on teha ka siin kannapööre ning viia kõik koolid eliitkoolide tasemele. Selleks tuleb laiemalt tutvustada edukate koolide praktikat, parandada mahajäänute võimalusi ning muidugi võimalda õpetajatele enda pidevat täiendamist.
Kool on läbi aegade olnud eriskummaline nähtus. Pole teist nii kiirelt muutuvat kooslust, samas pole kooli põhiolemus muutunud alates esimeste rahvakoolide tekkest. Ikka on kooli keskmes õpetaja ja õpilase suhe ning edukuse mõõduks iseseisev mõtlemine.
Muutuv aeg lisab koolile ja õpetajatele uusi ülesandeid. Õpetaja pole üksnes aine põhialuste lahtiseletaja ega loogilise mõtlemise arendaja. Ajal, mil nutiseadmed on toonud kaasa võõrdumise reaalsest elust, on kool paljudele noortele paigaks, kus inimlikult suhelda. Siin muutub oluliseks õpetaja isiklik eeskuju ja empaatiavõime.
Ühiskonna kihistumine, mis Eestis on eriti viimastel aastatel valusalt tuntav, kandub üle ka koolidesse. Õpetaja peab leidma võimaluse, kuidas nähtuse negatiivsetest mõjudest hoiduda, seda olukorras, kus lisaks õpilaskonnale tuleb arvestada ka üha häälekamalt oma huvide eest seisvate lapsevanematega, kes sageli tunnistavad vaid oma õigust.
Õpetajaamet, kui selle juures hingega olla, pole kergete killast, ent toob samas rahuldust ja rõõmu. Olgu siis täna, õpetajate pidupäeva eel, kõigi pedagoogide südameis rõõm, mis aitab pühenduda oma tänuväärsele kutsetööle. Räägitagu mida tahes, aga õpetajast algab meie kõigi edulugu ja sellepärast on oluline, et õpetaja saaks võimalikult probleemide vabalt pühenduda homse päeva vormimisele.
Toredat õpetajate päeva!”