Leo Kunnas üheksa aasta eest: pärast sõjategevuse lõpetamist USA poolt järgneb Talibani pealetung, kodusõda ning kaos

Arvamus,
- Updated
Leo Kunnas

Riigikogu Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liige, kolonelleitnant reservis, kirjanik Leo Kunnas ennustas tänaseid sündmusi Afganistanis ette juba 2012. aastal oma artiklite kogumikuna välja antud raamatus „Ukraina häirekell. Takerdunud rünnak II“, samuti käsitles ta teemat 2016. aastal ilmunud raamatus „Sõda 2023“, mille mõlemas stsenaariumis jõudis ta analüüsi käigus ennustuseni, et Taliban tuleb Afganistanis võimule tagasi, seejuures ühes neist täpse aastaarvuga. Seda uskumatum, et asjade kulgu ei aimanud USA sõjaväetipud ja luureorganisatsioonid, kui lasid olukorra käest ära.

„Taliban võtab 2021. aastal riigis suhteliselt rahulikult võimu üle. Riigis kehtestatakse islamistlik režiim, kodusõda aga ei lõpe, sest Afganistani Daesh peab Talibani reeturiteks ja ketseriteks, kes ei taha kalifaadile alluda ning jätkab võitlust nende vastu,“ kirjutas Kunnas aastaid tagasi.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Uued Uudised avaldab nimetatud raamatutest esimesest peatüki „Afganistani operatsiooni hetkeseis ja tulevik“ käsikiri valmis 2012, raamat ilmus 2014), mis sisaldab ka nõuandeid tollasele Eesti kaitseministeeriumile:

„Kuidas sõjaliselt purustada ja okupeerida vaenulikke riike ning neid seejärel uuesti üles ehitada – selleks on Ameerika Ühendriikidel Teisest maailmasõjast ja sellele järgnenud ajast rikkalikud kogemused.

USA moodustas Saksamaa, Jaapani ja nende liitlaste vastu relvajõud, mille suurus ületas sõja lõpuks 8 miljonit inimest. Ükski teine riik (sealhulgas ka Saksamaa või totalitaarne käsumajandusega Nõukogude Liit) ei suutnud allutada oma majandust sõja vajadustele Ameerika Ühendriikidega ligilähedaselgi määral. 1944. Aastas toodeti USA-s näiteks üle 200 000 lennuki ja 100 000 tanki, samal ajal käis ka töö väga ressursimahuka Manhattani projekti kallal, mille eesmärgiks oli tuumapommi valmistamine.

Ameerika Ühendriikide jõupingutused ei raugenud sõjalise võiduga. Saksamaa ja Jaapani okupeerimiseks rakendati sedavõrd suuri väekontingente, et sissitegevuse ja vastupanuliikumise korraldamine osutus praktiliselt võimatuks. Samal ajal käivitati sõjas laastatud riikide ülesehitamiseks laiaulatuslikud abiprogrammid. Marshalli plaani raames aidati jalule Saksamaa ja teiste Lääne-Euroopa riikide majandus. Võib väita, et USA jõupingutused nii Teise maailmasõja võitmiseks kui ka sõjajärgse ülesehitustöö korraldamiseks olid oma ulatuselt totaalsed.

Ka tänapäeval on raske välja mõelda mingit põhimõtteliselt uut või teistsugust skeemi vaenuliku riigi sõjaliseks purustamiseks, okupeerimiseks ning uuesti üles ehitamiseks. Samas on praegu valitseva maailmarahu tingimustes võimatu ette kujutada samalaadset ressursside ja jõupingutuste rakendamist Afganistani okupeerimiseks ning ülesehitamiseks.

Afganistani hõivamine oli Saksamaa või Jaapaniga võrreldes väga lihtne. Afganistani riik kui selline ei osutanud Ameerika Ühendriikidele vastupanu, sest säärast riiki polnud lihtsalt olemas. Probleemid ilmnesid hiljem. Need hakkavad pihta sellest, et nüüdisaegne Afganistan pole kunagi olnud klassikalises mõistes riik. Keskvalitsus pole seal eales kontrollinud kogu territooriumi. Need riiklikud institutsioonid, mis olid seal jõudnud eelmisel sajandil tekkida, hävitas Nõukogude okupatsioon ja sellele järgnenud kodusõda. Afganistani puhul ei ole seega küsimus mitte riigi taasülesehitamises, vaid riigi kui sellise ehitamises üldse.

Teise maailmasõja järgse Saksamaa või Jaapaniga võrreldes on Afganistanis veel mitu põhimõttelist probleemi. Oma demograafiliselt arengult (5-6 last naise kohta) on Afganistan Kesk-Aafrika tasemel. Teiseks suureks probleemiks on laialdane kirjaoskamatus ning elanikkonna madal haridustase.

19.-20. sajandil on Afganistani sõjaliselt vallutanud ja okupeerinud nii Briti impeerium kui ka Nõukogude Liit. Mõlemal juhul on suurriigid olnud sunnitud sealt väed välja viima, saavutamata seatud eesmärke. Toimiva riikluse puudumine, keerulised olud ning negatiivne ajalooline kogemus oleks pidanud Ameerika Ühendriikide juhtkonda hoiatama sõjalise sekkumisega kaasnevate riskide eest.

Kas pärast 11. septembri terrorirünnakuid oli USA-l ka teisi võimalusi peale sõjalise sekkumise? Kõige tõsiseltvõetavamaks alternatiiviks oleks olnud terrorirünnakute korraldajate hävitamine või kinnipidamine inimluure ja eriüksuste abil. Külma sõda ajal rakendasid nii USA kui ka Nõukogude Liit sääraseid meetodeid korduvalt, eelistades neid sageli otsesele sõjalisele sekkumisele.

Ilmselt olid 11. septembri terrorirünnakud liiga suur hoop USA prestiižile, et seda võimalust oleks tõsisemalt kaalutud. Kahtlemata oleks see olnud parem ning igas mõttes säästlikum lahendus kõigile konflikti osapooltele.

20. sajand on tõestanud, et demokraatlikel riikidel on väga raske pidada pikaajalisi sõdu väljaspool oma territooriumi. Valitsused, kes selle tõsiasjaga ei arvesta, hääletatakse lihtsalt maha. Nii ei juhtunud mitte ainult Vietnami sõja ajal, vaid ka mitmes väiksemas sõjas, mida Euroopa riigid pidasid eelmisel sajandil oma koloniaalvalduste säilitamise nimel.

Seetõttu oli NATO-s 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses omaksvõetud kontseptsioon sõjaliste operatsioonide teostamisest väljaspool oma territooriumi politoloogilises mõttes algusest peale kahtlane. Sõjaline operatsioon Afganistanis on seda kahtlust kinnitanud – enamik liitlasriike pole soovinud eraldada operatsiooni tarbeks piisavalt ressursse ega vägesid või on seadnud vägede kasutamisele nii tõsised piirangud, et neid pole olnud võimalik otseses lahingutegevuses rakendada.

Mis puutub Eesti Afganistani operatsioonil osalemise otsusesse, siis polnud Eestil kui USA sõjalisest abist otseselt sõltuval väikeriigil sisuliselt valikuvõimalust. Samuti oli õige mitte seada vägede kasutamisele piiranguid. Tulenevalt Eesti ajaloolistest iseärasustest ja geopoliitilisest asendist ei hääletata meil võõrsil toimuvas sõjas osalemise pärast valitsust maha, isegi kui see sõda peaks venima või koguni kaotatama.

Mis seisus siis Afganistani operatsioon praegu on? Olen selle lahtimõtestamiseks määratlenud operatsioonile raskuskeskme (Centre of Gravity, CoG) ja 8 otsustavat tegurit (Desisive Points, DP). Määratletud raskuskese ja otsustavad tegurid ei pruugi ühtida ISAF-i või NATO poliitilise juhtkonna omadega ning peegeldavad minu isiklikke seisukohti. Kui need määratleda teisiti, võib ka hinnang operatsiooni hetkeseisule (ja tulevikule) minu hinnangust kardinaalselt erineda.

Operatsiooni raskuskeskmeks on minu arvates tugev ja usaldusväärne valitsus Afganistanis. Ei ole tähtis, kas see valitsus on demokraatlikult valitud või mitte. Praegusel arenguetapil sobiks seda riiki ilmselt kõige paremini juhtima mõõdukas ilmalik sõjaväediktatuur (nagu 1920. aastate Kemal Atatürki režiim Türgis). Afganistani valitsus peaks olema võimeline kogu riigi territooriumi kontrollima ning tal peaks olema elanikkonna usaldus ja toetus, s.t valitsus ei tohiks olla lauskorrumpeerunud.

Hamid Karzai valitsus on kahjuks nõrk ja korrumpeerunud. Liitlasvägedel pole seega jõutelge, mida toetada ning operatsiooni raskuskese on seetõttu löödud.

Kahtlemata on liitlasväed on saavutanud al-Quaeda ja Talibani sõjalisel hävitamisel osalist edu. Paraku ei ole täieliku edu saavutamine võimalik ilma Talibanile Pakistanist lähtuva toetuse äralõikamiseta.

1980. aastail sai Nõukogude vägedele saatuslikuks just islamistlikule sissiliikumisele Pakistanist lähtunud toetus. Samasugune olukord valitseb ka täna. Pakistan ei ole võimeline kontrollima puštu hõimualasid Waziristanis, mis on Talibani tegevusbaasiks. Talibanil on toetajaid nii Pakistani riigistruktuurides, armees kui ka luureteenistuses. Toetuse äralõikamine eeldaks Pakistani – Afganistani piiri täielikku sulgemist, mis on liitlasvägede praeguste ressursside juures ilmselgelt võimatu ülesanne. Seega võib öelda, et ka see otsustav tegur on hetkel löödud.

Osalist edu on saavutatud ka Afganistani armee ja politsei ülesehitamisel. Tugevama valitsuse korral oleks see edu võinud olla veelgi suurem, rääkimata nende organisatsioonide palju tõhusamast kasutamisest sissivastases võitluses ning moonikasvatuse ja narkokaubanduse mahasurumisel. Probleemiks on ka see, et Afganistani armeed ja politseid peetakse ülal USA ja liitlaste vahenditest.

Operatsiooni algusest möödunud kümne aasta jooksul on moonikasvatuse ja narkokaubanduse maht mitmekordistunud. See toidab korruptsiooni ja varimajandust. Ka see otsustav tegur on kahjuks praegu löödud.

Moonikasvatuse ja narkokaubanduse vastu võitlemisel ei piisa ainuüksi jõuvõtetest. On vaja alternatiivi. Kuni põllumajanduslik tootmine ning põllumajandustoodete kokkuostu- ja jaotusvõrk pole arenenud on väga raske moonikasvatusest jagu saada. Praegu pärsib Afganistani põllumajanduse arengut ka laiaulatuslik ÜRO toiduabi, mille tõttu ei tasu talupoegadel teiste põllukultuuride viljelemine moonikasvatusega võrreldes ennast lihtsalt ära. Seegi otsustav tegur on praegu löödud.

Lääneriikide abiga on saavutatud osalist edu tööstuse ja põllumajanduse toimimiseks vajaliku taristu ülesehitamisel. Korruptsioon ja Talibani vastutegevus on siin olulisteks takistavateks teguriteks.

Afganistanis on rikkalikud loodusvarad, kuid sõjategevus, toetava taristu nõrkus ning elanikkonna üldine kirjaoskamatus ja madal haridustase on takistanud maavarade kasutuselevõttu ning mäetööstuse arendamist. Kirjaoskamatuse likvideerimiseks ning üldise haridustaseme tõstmiseks elementaarsele tasemele kulub vähemalt 20-30 aastat.

Olukord võiks paraneda pärast seda, kui kiiresti kasvava ressursivajadusega Hiina ja India hakkaksid Afganistani maavarade kaevandamisse ja mäetööstusse investeerima. See omakorda eeldaks jällegi tugevat keskvõimu ning korruptsiooni ohjeldamist. Afganistanile on vaja elementaarset tulubaasi, et riik saaks üldse toimida. Maavarade kaevandamisele ja mäetööstusele on ses suhtes raske leida mingit tõsiseltvõetavat alternatiivi.

Praegu, Afganistani sõja üheteistkümnendal aastal, on paraku nii operatsiooni raskuskese ja kui ka minu formuleeritud kaheksast otsustavast tegurist kogunisti viis löödud. Maakeeles väljendudes on tegu kaotusseissuga.

Kui liitlasväed lõpetavad sõjategevuse ning lahkuvad Afganistanist enne, kui operatsiooni raskuskeskme ja enamiku otsustavate tegurite kindlustamisel on saavutatud vähemalt osalist edu, pole ajaloolistest kogemustest lähtuvalt võimalik ennustada Hamid Karzai või tema järglase valitsusele kuigi pikka eluiga. Mohammed Najibullah püsis pärast Nõukogude vägede lahkumist 1989. aastal võimul veel umbes kolm aastat, sama pikk oli ka Lõuna-Vietnami valitsuse eluiga pärast USA vägede väljatõmbamist Vietnamist 1972. aastal.

On põhjust tõsiselt kahelda, et 2014. aastaks oleks Afganistanis võimul tugev ja usaldusväärne valitsus, kes suudaks riiki iseseisvalt juhtida ning lahendada selle maa põhilised probleemid, mille olen formuleerinud Afganistani operatsiooni otsustavate teguritena.

Nõuanded:

1.Võimalikust kaotusest hoolimata jätkata osalemist Afganistani operatsioonil praeguses mahus kuni Ameerika Ühendriigid lõpetavad sõjategevuse;

2.Pärast sõjategevuse lõpetamist Ameerika Ühendriikide poolt tõmmata kõik Eesti sõjaväelased ja tsiviilisikud viivitamatult Afganistanist välja, kuna sellele järgneb paratamatult Talibani pealetung, kodusõda ning kaos;

3.Kasutada Afganistani operatsioonil teenitud poliitilist kapitali Eesti julgeolekupoliitiliste ja sõjaliste eesmärkide saavutamiseks (võimalik õhukaitselahend Ameerika Ühendriikide osalusel, USA vägede õppused Eestis ja Baltikumis, öövaatlusseadmete  hankimine jne.)”

 

 

 

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused