Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Paavst Franciscuse külaskäik Eestisse – kas tähtis riiklik visiit või globalismiideede propagandaüritus?

-
20.09.2018
Maailma meedias palju kajastamist leidnud pilt, mis rahvuslastele ja suveräänsetele riikidele küll midagi head ei tõota.
© AFP/Scanpix

Järgmisel nädalal tuleb Tallinnasse Rooma paavst Franciscus, kelle visiit on juba suure melu valla päästnud, jättes tahaplaanile küsimuse – miks on Eestile seda vaja?

Pindalalt (44 hektarit Vatikani künkal) ja rahvaarvult (umbes tuhat inimest) väike linnriigike võiks olla tähtsusetu, kuid kristluse katoliikliku tiiva esindajana omab Vatikan maailmas tohutut mõju – katoliiklus on ainus religioon, millel on üks ülemaailmne kirikupea.

Enam kui miljardi katoliiklase esindajana on Vatikan ja paavst maailmas suur jõud, mistõttu on ka kirikupea visiit Eestisse näiliselt suure tähtsusega. Siseriiklikult aga on selle kasutegur nullilähedane. Katoliiklik kogukond Eestis on väike, usuleigus ja ateismi pealetung üsnagi tuntavad – ilmselt tähendab paavst inimestele mingit ilmaimet, keda tahetakse lihtsalt oma silmaga kaeda.

Oluline aga on see, et tegelikult pole Vatikani kirikupeal meile midagi uut öelda. Katoliku kirik vaevleb praegu pedofiiliasüüdistuste käes ja see on väga pika ajalise tagasinihkega hälve ühes religiooniruumis. Kuna tegu on valdavalt poisslaste pilastamisega, on katoliku kirik hambutu ka Piibli seisukohalt patusele geiagendale vastuseismises – homoseksualism levib ju tema enda sees. Paavsti kõnedestki on kuulda vihjeid omasooiharuse mõistmisele.

Rahvuskonservatiivi vaatevinklist on paavst Eestile oma pagulaslembusega lausa ohtlik – ta peseb ja suudleb põgenike jalgu ning teatab avalikult, et immigrantide huvid tuleb seada kõrgemale riiklikest huvidest. Tegu on Euroopas juba mõistusevastaseks paisunud sallivusteooria kõrgeima astmega – riigid (eriti rahvusriigid) peaksid loobuma oma huvidest nende nimel, kellest enamik otsib paremat elu ning toob kaasa terrorismi ja kuritegevuse! Tegu on valdavalt inimestega, keda võib võrrelda rohutirtsudega – oma kodumaa on paljas, edasi uuele rohumaale!

Kindlasti hakkavad ka Vabaduse väljakul kostma üleskutsed võtta vastu “õnnetuid” pagulasi, kes on tegelikkuses Euroopasse toonud sotsiaalsüsteemide ülekurnatuse, kuritegevuse kasvu ja kõnniteedel kihutavad kaubikud, kuid pole kaasa toonud vajalikul määral efektiivseid töökäsi. Kindlasti leiavad sellised üleskutsed ka sooja vastuvõtu ning võimendamise kartellierakondadelt, riigipealt ja peavoolumeedialt!

Iseseisva riigi ja Schengeni liidu liikmena võiks ju Vatikan ise pagulastele Rooma keskel asuvale künkale uue kodumaa kinkida – paleesse ja Sixtuse kabelisse pagulaskeskus, Püha Peetruse väljakule pagulaslaager, riik vähemalt 100 000 elanikuga suurriigiks! Sarkasm sarkasmiks, aga teisi õpetada on hea, kui oma küngas on rändekriisi raames tõesti vaid pisike mätas!

Kahtlemata on paavst Franciscuse tegemistes palju üllast ja inimlikku, kuid maailmas käib ta ringi globalismi, multikultuursuse ja pseudoinimlikkuse emissarina.