Paavsti külaskäigu taustal – mis üldse toimub kirikute käärkambrites?

Ateistlikus maailmas peaksid ka uskumatud mõtisklema kiriku rolli üle.

Sel ajal, kui kogu “progressiivne” Eesti oigab paavsti-vaimustuses, kipuvad minusugused uskumatud, mittereligioossed inimesed asja kriitilise pilguga vaatama.

Esmaspäeval ilmus ERR-is lugu “Kirikuloo õppejõud: kirikus pole ahistamisjuhtumeid rohkem kui ühiskonnas tervikuna”, kus seda teemat vaeb Helsingi Ülikooli usuteaduskonna kirikuloo õppejõud Mikko Ketola, ja seda Vikerraadio “Kirikuelu” saate kaudu.

Isegi minule, usuleigele inimesele, jääb mõistmatuks selline küsimuse asetus. Aga kui tõmbaks analoogi: “Kirikus pole tapjaid ja piinajaid rohkem kui ühiskonnas tervikuna”? Miks üldse kirikus peab seaduserikkumisi olema ja miks nii tohib?

Minu arvates näitab religiooni allakäiku juba seegi, et kirikut võrreldakse ühiskonnaga. Kristlik kirik on läbi aegade olnud või püüdnud olla moraali edasikandja, kes õpetabki patule kalduvat ühiskonda õigesti elama! Kirik peab olema ühiskonnast moraalselt kõrgemal, õpetajale peab usklik vaatama alt üles, mitte kui võrdset – ega ilmaasjata ole läbi aegade vanad mehed öelnud ka endast poole nooremale preestrile “isa”.

Väita, et kirik on justkui läbilõige ühiskonnast, on ääretult küüniline! Kui religioon tahab mängida mingitki moraalihoidja rolli, siis peab ta olema parem, kui seda on poliitikamaailm, ettevõtlus või lihtkodanikud. Eestis aga on kirikuõpetajaid, kes on kolmandat korda abielus ja ikka ütlevad vastsetele abiellujatele: “Kelle jumal on kokku pannud, neid inimene ärgu lahutagu!” See on moraalselt nii kahekeelne, kui saab veel olla!

Eestis on ka kirikuõpetajad, kes toetavad homoseksualismi, kuigi Piibli seisukoht on alati olnud homoseksuaalsuse suhtes ülimalt sallimatu. Kogu kristlus põhineb Piiblil ja kui õpetaja hakkab midagi omatahtsi ümber seletama, on see Saatanast – sest ka Ilmutuse raamat ütleb, et kuna Saatan teab, et tal on veel pisut aega, siis tormab ta Maa peal ringi ja eksitab, et võimalikult paljusid endaga põrgusse kaasa viia. Viimase aja üheks tundemärgiks on ära nimetatud ka see, et inimesed pöörduvad ära Piibli õpetusest ja seda nn geiõpetajad teevadki.

Või kui paljud õpetajad üldse usuvadki Jumala olemasolusse? Olen kuulnud neilt jutte, et Jumal polegi isiksus, vaid Universumi energia; et Saatan ja on vaid inimestes peituva negatiivsuse isikustamine, põrgu aga  allegooria jne. Kui inimesed ei usu seda, mida nad väidavad uskuvat ja tõlgendavad alusmaterjali omatahtsi ümber, siis polegi ime, kui religioon kaob – peale islami, kes ei luba enda hülgamist eluga maksmata.

Siit jõuab välja ka Eestit külastava paavstini, kelle seisukohtades on väga palju taganemist Piiblist ja ühinemist vasakliberaalsusega, kus inimlikkus on rakendatud ideoloogia teenistusse. Püha Isa räägib head geidest; ta ei soovi migrantides näha ohtu inimeste ja ühiskondade turvalisusele, nähes ainult ühtede kannatusi ja teiste omi mitte, kui võõrad nende elu põrguks muudavad; ta ei taha kuuldagi surmanuhtlusest, samas kui tuhanded erinevate religioonide fanaatikud külvavad ja lõikavad takistamatult surma. Võib öelda, et ka paavst propageerib vasakliberaalset kohustuslikku pseudoheadust ja -inimlikkust.

Kommentaarid