07.06.2022
KK oleks nagu dromomaania diagnoos: kui Kersti Kaljulaid kulutas oma välisturismiga kogu presidendikantselei aastaeelarve, siis toimus see vähemalt rahu ajal. Nüüd istub ta vaikselt oma kontoris ja matkab jalgsi või jalgratta sadulas turvalistel Eesti teedel. Peaminister Kaja Kallas aga ajal, kui eestlaste elukvaliteedi langemise ja hindade tõusu tõttu läks lõhki EV valitsus, põrutas jälle välismaale, kus ta on väidetavasti omistamas „raudse leedi“ tiitlit. No hea et mitte raudse neitsi kuulsust.
Õhtuleht aga on nördinud: „Kõikuval ametitoolil Johnson ei tulnud Kallast uksele tervitama“.
Loos on kirjas: „Enne hääletust jõudis ta veel trehvata Eesti peaministriga, kuid tavapäraseid viisakusreegleid ootamatult eirates.“
Ilmselt teadis Boris Johnson, et kahe kõikuval toolil balansseeriva pealiku „trehvamine“ lävepakul on halb enne mehele. Nüüd aga Boris istub peaministri tugitoolis nagu valatult ja võib Kaja Kallast kasvõi endale ühe põlve peale istutada ja seal hüpitada. Sest KK enda tool kõigub endiselt, nii et parem juba selline kussutamine, kui kõrgelt istmelt kukkumine.
Aga Delfist võib lugeda-vaadata lugu „Vilja küsib: Jaak Aab, mis on reeturi palk?“
Mõni võib küll aimata, kes see Vilja on, aga pahaaimamatu inimene ilmselt mitte. Kuid hea seegi, et vähemalt vastajat nimetati ikka nimepidi, muidu oleks vastajaks lihtsalt mingi Jaak. Mõne ajakirjanikukese enesehinnang on ikka väga kõrge: et kõik loevad „Vilja“ ja ei mõtlegi Savisaar-Toomast, vaid kohe Kiislerit. Aga endise Postimehe ajakirjaniku tunnetest võib siiski ka aru saada: kuna rohelisi mehikesi eestlasteks pidaval Siim-Valmar Kiisleril on sama perekonnanimi, võib isegi „Viljal“ vahel piinlik hakata.
„Kui Kaja Kallas sai teada, et minister Jaak Aab teeb valitsuses küll head nägu, aga selja taga töötab valitsuse vastu, taipas ta, et on madu oma rinnal soojendanud. Kallas lõi keskerakondlased valitsusest minema, Aabi muidugi teistega tükkis,“ kirjutas „Vilja“.
No esiteks nägu pole oma teha, ja miks peaks Jaak Aab tegema valitsuses mingeid grimasse. Teiseks olgem nüüd realistid: Kaja Kallase rinnal ei saaks sooja isegi madu mitte. Kolmandaks sarnaneb „Vilja“ kestvalt oma lihtsakoelise sapise nõukogudeaegse müüja stiiliga „Yanaga“.
Aga reeturi palk on Eesti Vabariigis teadupoolest priske. „Viljal“ on ammu põhjust juurde küsida.
Postimehe peatoimetajaks saanud Priit Hõbemägi kohe tõi rahvuslehte ka oma eelmiste vasakliberaalsete väljaannete sõnavara. Tänases Postimehe juhtkirjas „Eesti valitsuse võti on Isamaa taskus“ kirjutab toimetise kollektiivne klõbistaja: „Sestap peab Isamaa langetama keerulise valiku. Koalitsioon sotside ja Reformierakonnaga avaks taas vanad haavad ning vaevalt saaks see koalitsioon seitse kuud enne valimisi kuidagi rahulikult tegutseda. EKREIKE koalitsioon oleks aga Ukraina sõja taustal potentsiaalselt Eesti mainet kahjustav.“
Kui väljaande juhtkirjas kirjutatakse reformierakonna nime täielikult välja ja veel suure algustähega kah, aga selle konkurentide suhtes kasutatakse reformimeelse peavoolumeedia poolt piinades sünnitatud kohmakat halvustavat abreviatuuri, siis on see programmiline. Ilmselt tuleks edaspidi pika lause „Postimehe peatoimetaja Priit Hõbemägi“ asemel kasutada midagi kompaktsemat – näiteks „PoPePriHõ“ taolist. Ja ajalehe kaastöötajaid tituleerida popeprihõlstlasteks.
Aga popeprihõlslaste juhtkirja üks juhtpunkte on sügavamõtteline järeldus „Isamaa on erakond, mis sobib kummalegi poliitilisele poolusele.“ No et oleks nagu mingi täitematerjal, ei nägu ega tegu, amööb, või sõjas mõlema armee ohvitsere teenindav välikurtisaan. Palju õnne, põhimõttekindel Helir-Valdor Seeder! Aga selles on siiski oma iva: kui üks ja seesama inimene sobib peatoimetajaks Eesti Ekspressile, EPL-ile, Õhtulehele – ja siis veel ka Postimehele, miks ei võiks ka Helir-Valdor Seeder istuda ükskõik kumma poole sülle. Sest alati annab üle hüpata.
Sarnastel teemadel: LGBT soosijast peaminister Kaja Kallas, kel praegu teadagi rasked ajad, sai homonoa selga järjekordselt Gei Julia Brutuselt endalt: täna Müürilehes ilmunud loos „Kväärteomenetlus: kuidas olla hea homo?“ lähenetakse temale just tagantpoolt, ja üsna halbade kavatsustega.
Intervjuu Anette Mäletjärve ja Helgi Saldoga (mitte ajada segamini Helgi Salloga!) näib olevat lõputu, nagu igatseva prints Macroni kõned vanale südamesõbrale Putinile. Sealt saab näiteks teada sellist asja, et on olemas raadiosaade „Homokringel“, mis antud kontekstis võib normaalsel inimesel peletada igasuguse isu mainitud kondiitritoodete vastu.
Iga teine sõna on seal „kväär“ ja iga esimene ingliskeelne, aga üldmõte seisneb selles, et võidelda „vastaspoolelt“ endale rohkem eriõigusi ja seista vastu homofoobide veristele rünnakutele. Ehk tegemist on maailmaga, mis tuleneb mitte mõistusest, vaid füsioloogiast ja eriti selle disfunktsionaalsest poolest. Ehk hargivahe vahelt avanev kaunis panoraam. Aga selline poos on vaatajate-lugejate jaoks ehk veelgi väsitavam, kui „kvääristide“ endi jaoks.
Seda ootamatum on rünnak inimesele, kes on olnud „panoraami“ kaasvaataja ja riiklikul tasandil toetajagi: intervjuus öeldakse, et „Kaja Kallas võib olla tolerantne ja öelda, et tal on palju geisõpru, aga ta ei pruugi näha meid täisväärtuslike inimestena, kellel on soovid, väljakutsed ja unistused. Me oleme kõigest statistika.“
Hea peaminister, pange oma isa kõrva taha: nad on „ikkagi i-ni-me-sed!“, nagu ütles kunagi „Pätsu-aegne naine“…
Päev on veel noor, aga sõel juba ajab üle…
Ivan Makarov