22.11.2018
Jälgides Kaja Kallase ja Jüri Ratase televäitlust, tulid meelde Piip ja Tuut.
Kolmapäeva õhtul ETV saates “Esimene stuudio” toimunud väitlus Reformierakonna esimehe Kaja Kallase ja valitsusjuhi Jüri Ratase vahel näitas eredalt, milline ühiskonna huvidega mittearvestav ärategemine kartellierakondade vahel käib.
Kaja Kallas oli saatesse tulnud ilmselge sooviga tõestada, et valitsus on teovõimetu, lükates rändepakti üle otsustamise Riigikogu kaela. Kogu tema argumentatsioon jäi paraku lahjaks, sest Kallas oli sunnitud vahepeal valitsuse peedistamiseks minema Keskerakonna väga vanade pattude paljastamisele, mis näitas, et tal jäi valitsuse tänase päeva vigadest väheks, kuigi neid on tohutult.
Mis jäi veel Kallase jutust meelde? Reformierakond on andnud rändeleppele nõusoleku, kuid selle otsuse leevendamiseks valijate silmis soovib sinna sokutada mingid omad ettepanekud – tegu on ilmselge katsega teema ümber soppa üles keerutada. Nimelt pole vahet, kuidas heakskiit sõnastatakse – see kas on või seda pole! Marrakechis ei toimu mingit paranduste sisseviimist, vaid toimub heakskiitmine.
See, kas kodumaal pannakse heakskiidule mingi suveräänsuse arvestamise nõue juurde, ei oma samuti tähtsust – võimuletulev valitsus otsustab ise, kas ta arvestab iseotsustamise õigusega või mitte. Kartellierakonnad nagunii seda ei tee, mida näitab nende varasem varmas nõustumine pagulaskvootidega. Praegu on päevakorral ainult üks – kas heakskiit antakse või mitte. EKRE seda ei anna, kuid Reformierakond ilmselt annab, hoolimata vangerdustest mingite oma tingimustega.
Kõrva jäi ka see, et Kaja Kallas rääkis 2004. aastast püsimatuna olnud välispoliitikast, mida Eesti pidavat järgima. Nagu on öelnud Martin Helme, on peale seda toimunud tohutult muutusi, alates pagulaskriisi tekkest ja Euroopa Liidu suunamuutusest föderalismi suunas kuni Euroopa ja USA vastuoludeni, mis on ka Eesti liitlassuhted valikute ette seadnud. Täna ei saa keegi rääkida kauaaegse ja kivistunud välispoliitika järgimisest, sest maailm on muutunud, mida näitab ka rändeleppe esileujumine. Kartellierakonnad aga on endiselt vanas kinni.
Jüri Ratas aga oli täiesti demagoogia sõiduvees. Kuigi nii Kallas kui ka saatejuht Juhan Tralla lausa nõudsid talt selget vastust, kas valitsuses on üksmeel rändeleppe heakskiidus, libises peaminister teemast kõrvale oma riigieelarve kiitmise juurde. Ratas üritas öelda, et kuna erakonnad on nõudnud oma seisukohtadega arvestamist, siis ongi otsus vaja parlamendis teha – et ainult juhtida tähelepanu kõrvale oma valitsuse suutmatusest rändeleppe üle otsustada. Viimaks pidi ta tunnistama, et neil on “toimiv” valitsus, ainult et kolmest erakonnast on vaid kaks rändeleppe poolt.
Peaminister Jüri Ratas kinnitas lõpuks, et valitsus otsust ÜRO ränderaamistiku osas vastu ei võta. President Kaljulaid ütles aga 11. novembril ERR-ile, et ei sõida Marrakechi, kui valitsus ränderaamistiku osas üksmeelt ei saavuta.
Jüri Ratas keskendus rändeleppe asemel oma riigieelarve kiitmisele ka lõpusõnas ja kuna Kaja Kallas lõpus vastulauseks sõna ei saanud, lõppes saade tema piuksatusega. “See pole aus!” Üldiselt aga ei rääkinud kumbki väitlejatest sellest, kas rändelepe toob mingeid negatiivseid tagajärgi kaasa või mitte – jutt käis ainult heakskiidu erinevatest variantidest. See, mida toetamine kaasa toob, polnud kummalegi tähtis. Siit ka oluline suunaviit valijale – kumbki väitlejatest massiimmigratsiooni vastu pole.
Üks tähelepanek näitas ka seda, et vastutustundest ei saa kartellipoliitikute puhul kuidagi rääkida – Reformierakond räägib ainult sellest, kui hästi nemad valitsesid ja kui halvasti teeb seda Keskerakond; Jüri Ratas seevastu üritab tõestada, milline õnn on saabunud Eestisse tänu nende võimutsemisele. Kumbki ei räägi mingitest valearvestustest ega vigadest, mis parandamist vajaksid, käib ainult padukiitmine – kartellierakonnad lihtsalt ei tunnista vigu, kuigi inglitiibu ei paistnud kummalgil väitlejatest olevat.
Ratas rääkis veel ka sellest, kuidas nende riigieelarve olevat hea kohe iga viimse Eestimaa inimese jaoks – no seda ei saa lihtsalt olla! Näiteks EKRE valimisvõidu korral hakkab kohe väga halb neil paljudel puukidel, mis on ennast riigieelarve külge imenud – jutt on ideoloogilistest MTÜ-dest, mis propageerivad võõraid väärtusi.
Kogu loost jäi meelde ka see, kuidas mistahes teemapüstitused valimiskampaania häältepüüdmiseks tembeldatakse. Hoolimata sellest, kas on valimiskampaania aeg või mitte, on rändelepe väga ohtlik asi, millest ei saa üle ega ümber – seda ongi vaja põhjalikult lahata, sest tegu on eluliselt tähtsa küsimusega. Ilmselt kardavadki kartellierakonnad selle teema üle arutlemist, sest siis peavad nad oma globalistliku näo paljastama.
Ainus, keda rändeleppe valimiskampaanias ära kasutamises süüdistada ei saa, on EKRE, sest pagulas-, tööjõu sisseveo- ja migratsioonivastasus on EKRE puhul alati esikohal olnud, seda nii valimiste eel kui järel. On ju rahvuskonservatiive süüdistatud nii rassismis, natsionalismis kui ka ksenofoobias ning kaudselt pani Kaja Kallase erakonnakaaslane Taavi Rõivas peaministrina EKRE süüks ka Vao pagulaskeskuse süütamise.
Küll aga on rändeleppe ärakasutamine valimiskampaanias ilmselgelt läbinähtav Isamaa puhul – nemad pole kunagi olnud mistahes migratsiooni vastu, vaid on Riigikogus kõik sisserändepiirangute mahavõtmised “rõõmsalt-rahvuslikult” heaks kiitnud. Migratsioonivastasus on neil tekkinud vahetult enne valimisi ja rändeleppes näevad nad vaid võimalust rahvusmeelsete eestlaste abiga üle valimiskünnise ronida ning kaalukeelena võimupiruka juurde jääda, et siis taas oma valimislubadusi hüljates eestlust lammutavaid otsuseid teha.
ETV kavas oli teisipäeval teinegi naljanumber – selleks oli saade “Ringvaade”, kus Marko Reikop pani ühe näitleja rändepakti ette lugema. Saates oli ka teisi teemasid ja aegajalt suunati kaamera taas paktilugejale – ja alati kõlasid sel hetkel ilusad jutud laste ja naiste aitamisest ning teistest inimlikest aspektidest! Sellest, kuidas migrandid sihtriikide rahakotile elama pannakse, kuulda ei olnud.