Pandeemia-vastast võitlust pärsivad vastuolud kollektivismi ja individualismi vahel

Arvamus,
- Updated
©Scanpix
Üksi ja nutiseadmega tühjas linnas. Pilt on illustratiivne.

Praegu on hakatud rääkima, et seistes silmitsi ohtliku haigusega, peaksime üksteise vastu hoolivamad olema – aga kus me siiani olime?

Ühest küljest on inimkond kaotanud inimlikkust kiire elutempo tõttu, mis ei soosi lähisuhtlust, ja teisalt on ta unustanud teisi inimesi märkamast, sest nina on kogu aeg nutiseadmes.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Aga üheks põhjuseks on ka see, et inimlikkus on politiseeritud ja ideologiseeritud ehk teatud ideoloogiad on selle enda monopoliks kuulutanud. Oluliseima pitseri aga vajutab toimuvale Läänes vohav isikuvabaduste kultus, mis on juba ammu väljunud peamiste inimõiguste raamest ning muutunud ihade ja kapriiside õigustamiseks.

Lääne ühiskond kardab kollektivismi, ennekõike seetõttu, et sageli on sealt pärit verised totalitaarsed režiimid. Millegipärast aga on teravik suunatud rahvusluse vastu, kuigi samavõrra soosib totalitarismi ka usuline ja eriti ideoloogiline kollektivism. Kogukondliku solidaarsuse headest külgedest aga isegi ei räägita – või kui räägitakse, siis millegi vastuvõetamatu pealesurumiseks.

Liberaalne demokraatia tunnetab, et kollektivismis on midagi, ja proovib kuidagi kokku seada ühepajatoitu individualismist ja kollektivismist ehk siis oleme kõik isiksused oma suurte õigustega, aga samas oleme ka maailmakodanikud ja eurooplased – tundub hea, aga töötab tühikäigul.

Individualism ning laialdased õigused ja vabadused on ju iseenesest hea, aga inimkonnale omaselt on ka siin üle võlli lastud – kui kõigil on vabadus teha mida iganes, hakkavad õigused varsti kokku põrkuma ja konflikte tekitama.

Näiteks vegani ja kõikesööja vastandlikud õigused toituda just enda äranägemist mööda hakkavad ruttu sädemeid pilduma, eriti kui neid maksimalismini arendada, näiteks lihasöömist keelates. Kui ühe õigusi piirata, siis väljub asi kohe vabaduste ja demokraatia raamidest ja tekitab vastasseisu.

Lääneliku individualismi miinuseks ongi vabaduste ülesehitus oma ego peale, mis paneb enda õigusi ja vabadusi prioriteetsena nägema – kui seda ei tehtaks, siis nihkuksime ennastohverdavalt tagasi kollektivismi poole, see aga ei ole liberalismile hea.

Nii muutuvadki inimesed eneseimetlejatest egoistideks, kes varjavad oma tegelikku palet näiteks “sallivuse” taha – inimlikkus suunatakse kaugetele ja anonüümsetele “Vahemere paadipõgenikele”, keda saab sallida mugavustsoonist ja selle eest omast taskust maksmata.

Keegi sallivuslastest ei suuna samavõrdset tähelepanu vanainimesele naabertrepikojast, kes sööb pensipäeva eel makarone ja kel ei jätku raha ravimite jaoks – tema pärast peaks mugavustsoonist väljuma ja teda ka reaalselt abistama, kuid seda võltssallijad teha ei soovi. Nende võitlused on mujal. “Sallivuslase” tunneb ära sellest, et ta nõuab karistamist inimlikkuse väidetava puudumise eest.

Eestis on inimesi lääneliku individualismi vaimus juba ammu kasvatatud ja nad ongi selliseks kasvanud. Omaette nähtus on poliitilisel maastikul enda “headusest” ja “sallivusest” karjuv seltskond, kellele pole see reaalses elus mitte inimlikkus, vaid pesueht ideoloogia.

Aga ka tavainimesed tavakeskkonnas on võõrdunud üksteist märkamast – küll nutiseadmete, küll kiire elurütmi ja muidugi mõista ka oma ego ehk “minu õiguste ja vabaduste” pärast. Seda oli näha neis inimestes, kes tulid välismaalt ega pidanud kinni ühestki karantiinireeglist – mida kuradit te minu õigustesse sekkute!

Selline enesekesksus on Eestis väga levinud – mina olen esplaanil ja mis õigus on kogukonnal mind segada! Seda oli juba ammu näha kõikvõimalikes teede ja randade sulgemises ning aegamisi on see ühemeheõigus ainult kasvanud. Hoolimist, kogukonnatunnet ja ühiste asjade eest võitlemist on väga väheks jäänud.

Kuivõrd rahvusetunnetus on üheks ühendavaks jõuks, siis seda on ka Eestis juba pikka aega alla surutud ja üleilmastumisele kiidulaulu lauldud, sestap on inimesed tundetuks muutunud ka väga individuaalsel tasandil. Me ei märka üksteist ka tavaelus, ei tea oma trepikojanaabreid ega kergita kulmugi kodutust möödudes. Millal keegi meist uue inimesega tänaval tutvus?

Nii ongi täiesti mõttetu rääkida kollektiivsustundest koroonaviiruse vastases võitluses. Reformierakond kutsus kõiki erakondi koostööle, aga lasi hommikuse üleskutse juba lõuna ajal tülinorimisega põhja – nii need ühisüritused tühja lähevadki.

Meid ühendaks ehk sõda, täpsemalt silmaga nähtav ja teadlikult pahatahtlik vaenlane, kelle vastu on vaja koos minna – aga sõdadeski on eestlased kahte lehte läinud, ning praegu putkaks paljud ilmselt laia maailma.

Koroonaviiruse vastu võitlemisel on paljud inimesed juba üksteisele sõbrakätt pakkunud, aga see ei ole üleüldine (ega muutugi meie enesekesksuses selleks), kõige vähem aga ühendavad inimesi ühtseks rindeks nähtava või nähtamatu vaenlase vastu poliitikud ja meedia. Inimese leiab endas igaüks ise.

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused