11.10.2021
Kahtlemata oli koroonaviirus uus nähtus ja ühiskond ei osanud reageerida, aga palju mindi vales suunas seal, kus oleks saanud õigeid otsuseid teha. Pilt on illustratiivne.
Kui pandeemiast jagusaamine peaks üldiselt kuuluma teadlaste ja meedikute valdkonda, siis koroona puhul on sellest saanud poliitiline tallermaa.
Miks on liberaalsed Jüri Ratase ja Kaja Kallase valitsused sedavõrd käpardlikuks osutunud? Sest Eesti võimulolijad ei oska ega julge enam ise valitseda, vaid kõiges oodatakse juhtnööre Brüsselist. Nagu me kõik aga mäletame, oli Euroopa Komisjon pärast pandeemia puhkemist praktiliselt pool aastat nagu peata kana, ta ei suutnud olukorrale adekvaatselt reageerida ja EL-i liikmesriigid asusid ise tegutsema.
Kaja Kallase valitsus aga ei osanud ise omal käel tegutseda, Brüsselist käsulaudu ei tulnud ja nii sahmis koalitsioon tühikäigul. Eeskuju võtta polnud kusagilt, sest praktiliselt kõik naabrid käisid oma teed. Aegamisi ärkas ka Euroopa Komisjon, aga oldi ikka mannetud ja nii sai PortoRollo kabinet ainult kaks selget juhist, mis kohe üle võeti: sundvaktsineerimine ja selle vastaste demoniseerimine.
Seda, et Kaja Kallase valitsus ei suuda praegugi jalgu alla saada, näitab seegi, et peaminister nimetab praktiliselt igas infotunnis inimeste loomulikku hirmutunnet vaktsiinide ees, mis töötati välja niiöelda üleöö ja mille kohta tuleb pidevalt vastukäivat infot, lihtsalt müütideks. Ometigi kirjutas Delfi alles eelmisel nädalal: “Soome, Rootsi, Taani ja Norra ei julge esialgu enam noortele Moderna koroonavaktsiini süstida.” Ohud on seega olemas, aga Kaja Kallas eitab neid järjekindlalt ja mõnitab neid, kellel on enesealalhoiuinstinkt.
PortoRollo valitsus kardab ka paaniliselt vastutust koroonaotsuste eest, mida näitas vaktsiinide riknemise juhtum – seal aeti süü lausa lao ehitaja kaela. Hirm aga kasvab pidevalt, sest kunagi saab koroona ajalooks ja siis vaadatakse kindlasti üle ka see, kuidas tegutsesid koroonavalitsused ning nende juhttegelased. Kui tehti väga valesid otsuseid, mis tõid kaasa inimeste surmasid, siis tuleb paljudel tänastel “tegijatel” omaste ees vastutada ja seda ka kohtukulli ees.
Kõige rohkem on otsuseid tulnud teha Kaja Kallase valitsusel ning sealhulgas satub erilise löögi alla kahe valitsuse “koroonaminister” Tanel Kiik, kes hoiab praegu kümne küünega oma ametikohast kinni. Just Kiige tee võib lõppeda kohtus, kui omaksed peaksid kunagi kohtu teel otsima vastutajat koroonasurmade eest, mida saanuks ära hoida. Või vaktsineerimise tagajärjel surnud inimeste eest. Kindlasti ei lõpe kogu see epopöa ainult tõdemusega, et koroona oli ja läks.
Suurt kahju on riigile ja ühiskonnale tekitanud teadlased ja eriti arstid. Nemad oleksid pidanud lähtuma ainult teaduskesksest vaatest pandeemiale, aga paljud meditsiinitöötajad rääkinud asju, mis võtavad valitsuselt vastutuse; asju, mis hiljem on valeks osutunud (“Irja Lutsar: kolmandik koroona kohta arvatust on ümber hinnatud”, Maaleht) ja tekitanud nii kahju usaldusele teaduse vastu (perearst Karmen Joller väitis, et Jumal kiitvat vaktsineerimise heaks); paljud meedikud on heaks kiitnud massilise sundvaktsineerimise, samuti laste kaitsesüstimise, ning hoiduvad ühiskonnale vaktsineerimise kõrvalmõjudest rääkimast.
Lääne-Tallinna Keskhaigla juht, koroonakriisi esimesel aastal ka terviseameti kriisistaabi hädaolukorra meditsiinijuhina töötanud Arkadi Popov kandideerib Keskerakonna ridades Tallinna volikogusse – see paneb mõtlema, et kui paljud tema otsused ja väljaütlemised on minister Tanel Kiige osas üldse objektiivsed olnud? Popov läks poliitikasse, Joller juba on, ja näis, millise erakonnaga ühineb kord Lutsar. Laias laastus tundub, et suurem osa teadus- ja meditsiinisektorist räägib juttu, mis on valitsusele soodne. Terviseameti lahmimistest ei maksa rääkidagi.
Koroonavastane võitlus on läinud valesti seetõttu, et seda on juhtinud Kiige-sugused tegelased, kellel pole meditsiiniteadmisi, ning meditsiinitegelased, kes teevad vastutust kartvale valitsusele suitsukatet. Ehk siis ei räägi nad asjadest nagu meedikud, vaid nii, nagu ootavad poliitikud. Või tekitatakse üheskoos ringkaitse, nagu vaktsiinide riknemise puhul.
Kõige suuremaks pettuseks on saanud lubadus, et kui inimesed ennast vaktsineerida lasevad, saame tasuks vaba ja piiranguteta ühiskonna. Tänane reaalsus aga on see, et kuigi üle kahe kolmandiku eesti rahvast on saanud kaks süsti kätte, liigutakse endiselt ringi maskides, esitatakse vaktsiinipasse, kogetakse ürituste piiranguid ja üha enam kuuldakse soovitust järgmiste doosi manustamiseks.