“Paremäärmuslus”, üks seitsmest surmapatust

“Paremäärmuslus” ei ole enam poliitiline mõiste, vaid silt, millega tembeldatakse poliitilisi vastaseid, ennekõike neid, kes on massimigratsiooni ja neomarksistlike “uusväärtuste” vastu.

Möödunud nädala lõpus paistis silma see, kuidas liberaalne Lääs on keskendunud võitlusele just sellise taustaga “paremäärmusluse” vastu. Kui Saksamaal pussitas 31-aastane iraaklane rongis inimesi, kirjutas France Presse, et “pole seni kindlaid tõendeid, et rünnak oli ajendatud islamismist, kuid on märke, et mehel võis olla vaimseid probleeme.” Kui Ameerikas Buffalos avas valge mees tule “mustanahalises” kogukonnas, loetles seesama agentuur üles isegi mehe riietuse detailid, mis nende arvates viitasid “paremäärmuslusele”. Seega islamismi puhul üritatakse seosed äärmuslusega hägustada, “paremäärmusluse” puhul aga neid iga hinna eest leida.

Miks on Lääs keskendunud just “paremäärmuslusele”? Sest seal kasvab massimigratsiooni negatiivne mõju ja sellest tulenevalt ka vastupanu võõrastest kultuuridest pärit inimeste sisseveole, mis tekitab kultuurikonflikte (kasvõi naiste õiguste osas islami- ja läänemaailmas) – konservatiivsem osa ühiskonnast juhib tähelepanu selle protsessi vastuvõetamatusele ja saab selle eest külge vastava sildi. Liberaalne ühiskond kardab lisaks, et kui neile murekohtadele tähelepanu juhitakse, kasvab võimalus konfliktiks, ja seega eelistatakse “tappa sõnumitoojad”, et mitte ärritada neid, kellest probleemid on tekkinud. Ka Eesti kaitsepolitsei on poliitkorrektselt “paremäärmusluse” oma prioriteediks teinud, nagu selgus viimasest aastaraamatust.

Sama “paremäärmuslaste” silt kleebitakse külge ka neile, kes võitlevad uusmaksistlike “väärtuste” vastu, nagu sooneutraalsus, homoagenda, radikaalfeminism jpt. Liberaalne Lääne ühiskond eelistab võidelda seniste traditsiooniliste väärtuste hoidjate vastu ning kaitsta neid, kes tahaks juurutada üha uusi fantaasiaid, kapriise, nõrkusi ja pahesid inimõiguste sildi all. “Paremäärmuslus” on üks siltidest, mille alla kõik vastalised viiakse. Eriti räigelt on seda tehtud Saksamaal – ennekõike on sinna pandud neonatsid ja siis kõik teised poliitilised vastased, et neile jääks samuti haakristi märk külge.

Mõne aasta eest avaldatud ülemaailmse “paremäärmusluse” kokkuvõttest aga leidsid analüütikud selgeid ülepakkumisi. Nii oli paremäärmuslaseks tembeldatud USA mošeeründaja, kes oli tegelikult vasakpoolsete vaadetega religioonivastane ja kellel oli plaanis rünnata ka kirikuid ja sünagooge. Samas nimekirjas oli ka Kanada “incel” (mehed, kes süüdistavad naisi seksist ilmajätmises), kes tegutses puhtalt vihas teda ärapõlanud naiste vastu, olemata üldse poliitiliselt motiveeritud.

Paremäärmuslasteks on tembeldatud näiteks kunagine Itaalia siseminister Matteo Salvini, seda juba tema ametisoleku ajal, Prantsusmaa mitmekordne presidendikandidaat Marine Le Pen ja ka Eesti EKRE, kuigi nad kõik tegutsevad demokraatia piires ega ole kuidagi äärmuslastena defineeritavad. Politoloogid ütlevad selle kohta, et maailm on sedavõrd vasakule kaldunud (sest liberaalid valisid mingil hetkel liitlasteks vasakpoolsed, mitte konservatiivid), et parempoolsusest, mis on seni olnud loomulik osa poliitilises spektris, on võimutsevate vasakpoolsete silmis saanud äärmuslus – kuigi tegelikult on nad pigem ise äärmuslusse ära kandunud. Eestis võib isikuliselt selliseks näiteks pidada vasakpoolset ajakirjanikku Krister Parist, kes hoiatas näiteks selle eest, et võimuta jäetud Trump võivat kasutada tuumarelva. ALASTI MAAILM | Krister Paris: jäänud on loetud tunnid, et hoida ära Donald Trumpi tuumalöök

Seega soovitus poliitvõhikule – kui kedagi süüdistatakse “paremäärmusluses”, siis on see inimene tõenäoliselt teinud midagi õigesti, säästmaks mõistuslikku maailma.

UU