Parim väljumisstrateegia on valitsusele võimaluse jätmine oma tööd teha 

Poliitikavaatleja Harri Kingo kirjutab sellest, et pandeemiat saab võrrelda sõjaga, kus ranged reeglid ja ühene juhtimine paratamatud.

“Väljumisstrateegia eriolukorrast on nüüd ja äkki tõstetud meie ühiskonna peateemaks. Toimuvad lõputud vaidlused, kuidas ja millal pandeemiast tingitud piiranguid lõpetada.

Minu hinnangul on see puhas pseudoteema, mille on lagedale toonud opositsioon. Küll nõutakse täpseid kuupäevi, millal piirangud lõppevad, küll kritiseeritakse kriisi juhtimist valitsuse poolt, küll apelleeritakse rahva tarkusele ja mõistvusele, mis justkui lubaks piiranguid leevendada ja lõpetada.

Opositsioon igatseb rahvale selles olukorras suurema otsustusõiguse võimaldamist, tahab lausa üldrahvalikku arutelu ja kokkulepet, millal ja kuidas kriisist väljuda, tahab parlamentaarset debatte. Samas külvavad opositsioon ja ajakirjandus ühiskonnas hirmu, et valitsus – esmaselt just EKRE – kahmab olukorda ära kasutades endale üha rohkem võimu. Meditsiinilisele probleemile kleebitakse agaralt külge poliitilist silti, mis on täiesti vastutustundetu ega lahenda midagi.

Minu vaade on sellele kõigele teine.

Esiteks, nagu öeldud, see on puhas pseudoteema, reegleid lõdvendatakse ja piiranguid kaotatakse olenevalt meie ühiskonna reaalsest seisundist. Mingeid tähtaegu ja kuupäevi nõuda on lihtsalt tobe. Sellised nõudmised on lihtsalt ajakirjandusele visatud seebimull, mille ajakirjandus on suureks probleemiks puhunud.

Jah, eks see probleem leiab ka teatavat vastukaja rahva seas, sest eks me kõik tahaks tagasi normaalsusesse ja oma tavapärase elukorralduse juurde. Aga jäädes realistiks – väljumisstrateegia suureks probleemiks puhumine on sääsest elevandi tegemine.

Teiseks: tunnistame, et meil on tõeline eriolukord – seda nii formaalselt kehtestatuna kui ka reaalselt. Ehk: meie eriolukord on põhjendatud. Me võime seda eriolukorda võrrelda sõjaga – nii riik kui rahvas peavad sõda pandeemiaga ja et see sõda oleks veidigi efektiivne, on ranged reeglid ja ühene juhtimine paratamatud.

Kui reaalses sõjas hakatakse sõjategevuse juhtimisse kaasama suuri rahvahulki, peetakse demokraatlikke debatte, olukorda püütakse juhtida seadusandluse, mitte reaalsete otsustega jne., siis see sõjavägi, kes seda kõike lubab, kaotab selle sõja. Sõda pole demokraatia võidukäigu aeg. See ühiskond, kes tahab sõja ajal suuremat demokraatiat ning rohkemat rahva kaasatust debattidesse, mitte rangemaid reegleid ja ühest juhtimist, kannab märksa suuremaid kaotusi kui ta oleks võinud kanda.

Ma ei näe valitsusel ühtegi põhjust ega motiivi olla teadlikult ebaefektiivne. Olen kindel, et valitsus tegeleb oma võimete kohaselt, sest valitsusele on selge – raskemad päevad on veel ees ja saabuvad siis, kui on aeg lappida kõiki neid auke, mille pandeemia ja ühiskonna sulgemine endaga kaasa tõi. Valitsus näeb seda aega ette ja ei tee oma tulevikku iseendale raskemaks kui see võiks olla.

Kõige targem väljumisstrateegia pole mitte lõputu virisemine iga pisiasja üle ja pseudoteemade ülesrebimine, vaid valitsusele võimaluse jätmine oma tööd teha. Sõdu võidetakse kindralstaabi kaardilaua taga ja strateegide reaalsete ning kohustuslike otsustega, mitte parlamendi debattide ja demokraatliku üldrahvalike aruteludega. Sõda nõuab autoritaarsust, mitte demokraatiat.

Ma ei näe, et valitsus oleks sellises ootamatus olukorras erilisi vigu teinud. Vajakajäämisi on, kuid neil on ka oma reaalsed põhjendused – keegi ei osanud pandeemiaks ette valmis olla. Kõige vähem olid seda tänased valitsuse häälekad kriitikud ise.”