Pastor Jaan Tammsalu: „Me vajame traditsioonide kinnitamist“

Arvamus,
Jaani kirik

Lammutamistuultes maailmas mõtiskleb traditsioonide kestmise vajalikkusest kirikuõpetaja Jaan Tammsalu. Lugu ilmus EELK Tallinna Jaani koguduse Facebooki lehel.

Rahval on vaja juuri, traditsioonide kestmist. Ühel väikesel rahval on püsimajäämiseks vaja üksmeelt ja selle väljendusi. Olen kindel, et kui paljud asjad ära jäetakse, kõrvale pannakse, võib rahvas olla ühel hetkel kui kerge agan, mille esimene ida- või läänetuul oma paigalt merre uhub.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Karmid sõnad. Jah, on küll, aga vaataks teise nurga pealt, et kui paljud kindlad asjad praegu muutuvad … Minu teada on siiani vaid üks laulupidudest ära jäänud – ja ometi on vahepeal olnud sõjad, küüditamised. Tundub, et nüüd hakkavad ära jääma paljud inimesi ühendavad üritused: mitte ainult laulupeod ja presidendi vastuvõtud, vaid paljud teisedki.

Eesti Filharmooria Kammerkooril ja Eesti Rahvusmeeskooril olid Tallinna Jaani kirikus just jõulukontserdid, mis on nüüd ka Klassikaraadios või ETV-s järelvaadatavad või -kuulatavad. Nende järel jäin mõtlema, et kuidas küll on võimalik, et kõrgelt haritud ja hästi viisi pidavad üliprofessionaalsed lauljad ja väga head dirigendid võtavad ette jõulukontserdid, milles kõik või üks osa laule on need, mis on kogudusel ühiseks laulmiseks – ka nendel, kes nooti üldse ei tunne. Olgu siis „Püha öö“ või „Neil karjastel väljal“. On laule, mis ühendavad rahvast. Paljud inimesed tänapäeval ikka veel teavad neid peast.

Kui palju on täna neid ajalehti ja ajakirju, mida kõik loevad? Kui palju on raamatuid, mida kõik oleksid lugenud – kas või kohustusliku kirjandusena? Kui paljud teavad Oskar Lutsu „Kevadest“ või Victor Hugo „Jumalaema kirikust Pariisis“? Kui palju on meil veel ühiseid teemasid? Kui palju on meil seda, mis meid ühendaks?

Meid kitkutakse tükkideks. Kui me kokku saame, siis … kuidas see laul oligi – „siis laulame veel“. Aga ei laula ühtigi, sest ühegi laulu sõnu enam ei tea. Mida edasi, seda vähem on ühendavat. Rahvas, kellel ei ole ühendust, on rahvas, kelle tuul puhub merre.

Need ei ole pateetilised sõnad, vaid ohutunne. Me peaksime olema tähelepanelikumad ja mõtlema, äkki peaks traditsioone hoopis kinnitama, mitte lõhkuma hakkama.

Kui üks erakonna juht naerab teisele erakonna juhile näkku ja ütleb: „Mis sinu abielus sellest muutub, et teised ka õnnelikud olla saaksid!“, siis mina ütleksin, et tõepoolest muutub ikka väga palju … Mõistetel ei ole enam endist sisu, me läheme mõistete laiendamise peale ja lõpuks ei tähenda need enam absoluutselt mitte midagi.

Väike rahvas ei saa mängida ühenduslülide katkilõikamisega, traditsioonilise mõtlemise järskude muutmistega. Väikene rahvas ei saa mängida sellega, et ei laula ühel hetkel enam Eesti hümni kolmandat salmi, sest … Ikka leiab põhjendusi, miks mitte kokku tulla ja laulda, miks mitte kokku tulla ja rääkida, miks mitte kokku tulla ja koos palvetada.

Armsad, ma olen täiesti veendunud, et me vajame traditsioonide kinnitamist, mitte lõhkumist. Me vajame kindlate asjade allesjätmist. LIIGA palju on sellist, mis pidevalt muutub. Ärge laske muutuda asjadel, mida ei ole vaja muuta. Ärge tehke naljaks seda, mida on eelkäijad väga tõsiselt võtnud.

Jah, ma tean, et mõned vanad inimesed noogutavad ja, andke andeks, kaagutavad kaasa, kui noored räägivad, et muutuda on vaja. Aga tegelikult jäävad paljud vanad väga kurvaks, neil ei ole teistega enam ühist keelt. Nad tunnevad ennast väga üksi olevat, nad noogutavad kaasa ainult sellepärast, et mitte jääda täiesti üksi ja et neid ei vaadataks kui lubjastunud ja maha kantud olendeid, kes ei tea elust mitte midagi.

Äkki just vanad teavad elust midagi? Kuidas see lõunamaade ütlus oligi – kui peres ei ole vana meest, tuleks ta perre osta. Kindel see. Ma olen täiesti kindel, et nii ongi.

Lammutamist on piisavalt. Äkki hakkaks ehitama ja katkisi asju korda tegema, uuesti ühendama? Vaatama üksteisele silma, nägema ka kurbust ja valu, kui ütleme midagi väga teravalt ja järsult? Siinkohal andke mullegi andeks, et läksin ehk väga hoogu …

Ilusat traditsioonide jätkamist ja ülesehitamist!

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused