Paul Oja: Jõulumõtisklus paigast nihkunud maailmast

Paul Oja on EKRE Soome osakonna liige ja Uute Uudiste kaasautor.

EKRE liige Soomes Paul Oja räägib oma jõulumõtiskluses sellest, kui paigast nihkunud on vasakliberaalide juhitav maailm.

Soome TV ja raadio lastesaadetest on hakanud kõrva uus mood. Paar korda olen märganud niisugust laulmist, kus esinev näitleja ei proovigi viisi pidada. Üks kord, mida telekast nägin, oli eriti naljakas. Näitleja kõõrutas kõvasti ja nimme valesti mingit jõululaulu, mida ainult rütmi järgi võis ähmaselt ära tunda, ja refräänini jõudes kutsus teesklevreipalt: „Kaikki mukaan!“ Et laulge kõik kaasa. No mida sa seal laulad…

Kuivõrd üldise tendentsiga tegemist on, selle eest ma pead anda ei söanda, kuna selliseid saateid ma eriti ei jälgi. Need paar tähelepanekut panid siiski mõtlema.

Kunstnik laseb oma väljaheite purki ja eksponeerib seda muuseumis, Suur kunst, midagi pole öelda.

Kamp noorukeid pannakse omaette majja kaamerate ette läbustama ja kutsutakse neid staarideks. Paljud inimesed vaatavad põnevil, eriti kui mängus on mingi reegel, mille järgi keegi iga päev mängust välja kukub.

Mõni teeb endale hästi eksootilise soengu ja värvib selle roheliseks. Mis teha, massist eralduda tahaks, aga selleks, et mingi tõelise saavutusega esile tõusta, jääb napiks nii nutti kui ka püsivust.

Kuriteoteateid sajab nagu sooja vihma – küll õpetajate kohta, kes õpilaselt midagi nõuda söandavad, küll kelle kohta tahes, kes mõne mujalise sigatsemist avalikkuse ette toob – sest lumehelbekest tuleb tema enda meelest kanda nagu üht selleski kirjatükis juba mainitud ainet pilpa peal ja hoolega vaadata, et ta saab nüüd ja kohe kõik, mida vähegi tahta taipab.

Muidugi, on ka tõeliselt andekaid ja sihikindlaid inimesi, kes elus millegi saavutamiseks visa tööd teevad. Neist räägitakse ka massimeedias, kuid ilma staarisära ja glamuurita. Ju siis tõeliselt loov ja arendav tegevus ei müü hoopiski nii hästi.

Einar Laigna on oma autobiograafias pannud kirja huvitava mõtte. „[…] ammu enne Darwinit oli täheldatud inimolendi kahesugust arenguvõimalust: kas kõrgema vaimsuse ja valgustatuse poole, mida tähistavad tähed HO, või degeneratsiooniliin, alla, ahvistumise poole, mida tähistavad tähed MO.

Nii ongi siis sõnas homo antud need kaks liikumisvõimalust. Teisisõnu – esimeses püütakse kõike bioloogilis-animaalset allutada tahte läbi mõistuse ja teadmiste valitsuse alla. See on jumalike seaduste järgimine. Ja vastandtee, allakäigu tee, on bioloogilis-animaalse ja patoloogiliste esinemisvormide kultiveerimine inimõiguste sildi all.“ [Einar Laigna. In manibus portabunt. Kätel kantud. Einar Laigna lugu. Kirjastus Üksühene, 2017, lk. 16 – 17]

Tundub, et sellelaadne jagunemine on maad võtmas ka ühiskondlikus elus. Ühest küljest enda identiteeti rõhutav, oma juurtest ja väärikusest teadlik ja vaimset arengut väärtustav kodanik, teisest küljest nutiseadmete sõbrakooskondade ja reklaamide lummuses elav maailmaelanik, massiühiskonna osake, kellest ei sõltu elukorralduses miski, keda ei huvita miski, väga piiratud teemad välja arvatud, kuid kes on valmis sallima kõike inimese tõelist olemust lagundavat ja vihkama kõike, mis tema mugavat äraolemist segama tikub.

Ja mis sellel mõtisklusel jõuludega pistmist on? Ega eriti ei olegi, ainult niivõrd, kuivõrd elus kõik on kõigega seotud. Ja sedavõrd, et kui me vahetevehel ei tõsta oma pilku nutitelefoni ekraanilt tähtede poole, siis pole meil mitte eriti kauges tulevikus enam luba mingeid jõulupühi pidada, ja isikuvabadustest jäävad järele vaid need riismed, mida islam dhimmidele ehk oma võõrausulistest alamatele lubab.”

Kommentaarid