13.02.2023
Paul Puustusmaa.
Liberalismi “viljastavates” tingimustes kasvanud lapsed kipuvad vaimselt päris katki minema. Ilmselt on üheks suureks põhjuseks see, et neil ei ole piisavalt lapseks olemise aega ehk lapsepõlve. Vähemalt paljudel seda ei ole. Nad kistakse liiga vara täiskasvanud inimeste maailma võltseeldusel, et nad mõistavad seda. Aga see lõhub. Lõhub lapse võib-olla kogu eluks.
Vanematel ei ole aega lastega tegeleda. Lapsi kasvatatakse lasteaedades, koolides „moodsate, pehmete, liberaalsete“ väärtuste abil. Kas need on aga väärtused ja kas need aitavad valmistuda eluks? Kahtlen. Sügavalt.
Meie ühiskonnas on oluliseks lisaküsimuseks veel see, et miks lapsed poliitikasse aetakse? Kas lastele valimisõiguse andmine Eestis juhindus sellest, et neil veelgi raskem elu oleks? Või sellest, et neid on lisaks eeltoodule ka mugav suunamudida, poliitiliselt ära petta? Või lisaks ka see, et liberaalide arvates on valimised nii tähtsusetud asjad, et ka ebaküps ja kergesti mõjutatav võib selle käigus oma poliitilisi valikuid teha?
Oman siin konservatiivset seisukohta – jätkem lastele võimalikult pikk lapsepõlv, pöörame aega pisut tagasi ja anname eelkõige vanematele (ka vanavanematele) õiguse ja kohustuse lapsi suunata/abistada.
Taastame mõistliku arusaama sellest, mis on perekond, mis on vanemad, mis on austus traditsioonide ja vanemate inimeste suhtes, väärikas pedagoogide suhtes … neid ajas proovitud ja töötavaid valikuid on palju, kuid hetkel on need justkui tabu all, sest liberalism selliseid lähenemisi ei vaja.
Laste kasvatamine on meil kohati liiga ideologiseeritud. Meil käib “uue ja liberaalse inimese” loomine. Täpselt nagu omal ajal loodi Nõukogude Liidus uut – nõukogude inimest. Uue mõtlemise ja moodsa arusaamaga.
Aga lapsed murduvad, lähevad katki ja jäävadki katkisteks.
Paul Puustusmaa
Riigikogu liige
Harju-Raplamaa