Paul Puustusmaa: miks on vaja läbi viia abielureferendum

Arvamus,
- Updated
©Scanpix
Abielu

Abielu ja perekonna mõisted vajavad senisest rohkem seaduslikku kaitset, sest traditsioonide üle parda heitmist nõudvad poliitilised jõud muutuvad üha agressiivsemaks, kirjutab jurist ja Riigikogu liige PAUL PUUSTUSMAA.

Ehkki debatt abielureferendumi üle ei ole jõudnud veel puhkedagi, on meie poliitilised populistid – sotsid ja Reformierakond – juba kiirustanud teatama, et rahvahääletuse korraldamine küsimuses, kas abielu tuleks määratleda põhiseaduses mehe ja naise vahelise liiduna, on pseudoteema. Tegelikult on täpselt vastupidi – tegemist on meie ühiskonna alusväärtusi puudutava küsimusega. Alusväärtused on ühiskonna kui ühise hoone koospüsimise mört.

Ühiskonna heaolu ja turvalisus ei seisne ainult nn pärisprobleemide nagu palk, töö, sotsiaalsed garantiid, kool jne lahendamises. Vähendamata eeltoodu olulisust, tasub rõhutada, et heaolu, turvalisuse ning sotsiaalse kindlustunde teiseks pooleks on selged ja arusaadavad väärtusküsimused, mis loovad õigusliku kindlustunde. Selged väärtusnormid ja arusaamad on mõistlikkuse sünonüümid, paljude õigussuhete alus, aga ka sotsiaalse turvalisuse kindlustajad.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Abielu ja perekond

Perekonna ja abielu mõisted on samuti väärtusnormid. Üsna hiljuti olid need veel niivõrd selged ja arusaadavad, et nende jaoks seadustesse legaaldefinitsioonide kehtestamist ei peetud tarvilikuks. Ühiskonna jaoks piisas teatud õiguste ja garantiide mainimisest, et saada aru niigi väga selgetest asjadest. Piisas sellest, et põhiseaduses on perekond riigi kaitse all – kõik teavad ju niikuinii, mis see perekond on. Piisas, kui perekonnaseadus mainis kaudselt ära perekonna alused – mees, naine, nende eelkäijad ja järglased ning kõige nimetatuga seotud õigused ja kohustused ehk abielu. See ongi perekond, see ongi abielu. Kõike muud – sõpruskonnad, leibkonnad, jne – reguleeris mõni muu eraõiguse valdkond.

Abielust rääkides tuleb rõhutada, et asi on olnud alati lihtne ja arusaadav – perekonna aluseks on olnud naine ja mees ning nende lapsed ja vanemad, vajadusel ülalpeetavad. Ajalooliseks erandiks on olnud lapsendamised ja sellega tekkivad sugulussidemed.

Abielu on eriline institutsioon, mille eesmärgiks on siduda ülalnimetatud (vanemad, nende eellased ja järglased) eriliste kohustuste/õiguste ja garantiidega, mida omalt poolt toetab riik. Nii tekib perekond, mida kaitseb riik ja mis on ühiskonna kõige olulisem alusrakuke.

Eestis on ka garantiid kehtestatud enam-vähem põhiseaduslikul tasandil, kuigi viimane väide pole enam kindel, sest murenema on hakanud arusaam perekonnast, abielust ning nendega seotud loogilistest ning arusaadavatest õigussuhetest. Kui me ei saa üheselt aru, mis asi on perekond ja abielu, siis ei saa ka neid nähtusi kaitsta. Ei riik ega põhiseadus.

Viimasel mõnekümnel aastal oleme õhtumaade osana kogenud erakordselt marulist rünnakut seniste väärtuste vastu. Liberaalid ülistavad globalismi, immigratsiooni, multikultuursust, hedonismi, homoideoloogiat, samuti esitatakse nõudeid ajaloo ümberhindamiseks.

Revolutsioonilisi muudatusi nõutakse ka inimsuhetes, mis tähendab, et seniseid väljakujunenud sotsiaalseid suhteid püütakse jõuliselt lammutada. Selle juurde käib nõudmine, et kõrvalekalded normaalsusest saaksid kirja pandud seaduseraamatutesse uue normaalsusena. Nende muudatustega tahetakse teha teiseks meie enesetunnetust, meie ettekujutust sellest, kes me olime, oleme ja kelleks tahame saada.

Kõik see on toimunud erakordselt lühikese aja jooksul; Euroopa rahvaste pikka ajalugu arvestades proportsionaalselt peaaegu sama lühikese aja jooksul, kui Venemaal ja Saksamaal juurutati kommunismi ja natsionaalsotsialismi. Hirmuäratav on asjaolu, et seal toimus see edukalt, vähemalt ajutiselt.

Institutsiooniks, mis on langenud liberaalide rünnaku alla, on ka traditsiooniline perekond. See on nende arvates läbitud etapp. Me näeme, kuidas traditsioonilise perekonna vastaseid rünnakuid pannakse toime kõige kõrgemal tasemel. Alles hiljuti kuulutas president Kersti Kaljulaidilt vägivallaennetusauhinna saanud Mikk Pärnits, et kõige ohtlikum koht lapsele on traditsiooniline perekond. Pärnits võib küll olla provokaator, aga temast mõnevõrra leebemaid „progressiivseid noori“, keda innustab kõige senitehtu ja seniolnu mahalammutamine, jagub küll ja veel. Ja kui kõik senine peab kaduma, siis paratamatult kuulub selle sekka ka traditsiooniline perekond.

Abielu ja perekonna mõistete hägustamisega on otseselt seotud homosuhte võrdsustamine abieluga. Ikka ühte moodi ja kõikjal – kõigepealt legaliseeritud tsiviilkooslus ja siis mõne aja pärast ametlik abieluõigus. Äärmusliberaale on saatnud edu 200-st riigist vähemalt 30-s, just nii paljudes riikides (üleriigiliselt või osades piirkondades) on tänaseks seadustatud samasooliste abielu. Eestis suruti kooseluseadus Riigikogus läbi Reformierakonna juhtimisel 2014. aasta 9. oktoobril. Õnneks puudus rakendusaktide vastuvõtmiseks vajalik häälteenamus ning nõnda on see jäänud tänaseni.

On selge, et kooseluseaduse jõuga läbisurumine põhjustas ühiskonnas lõhesid ja pingeid, nii nagu igasugune ühiskonna alusväärtusi puudutav jõuline muudatus. Enamik Eesti inimesi on kooseluseaduse vastu – seda näitasid uuringud siis ja näitavad ka praegu. Eesti riik on konservatiivide eestvedamisel nn uue normaalsuse kehtestamisele pidurit tõmmanud, kuid katsed juurutada „uusi väärtusi“ pole kuhugi kadunud. Liberaalid püüavad homoabielu seadustamiseks ja – veelgi enam – homodele lapsendamisõiguse andmiseks muuta abielu ja perekonna tähendust seaduse tasandil ehk seaduse sunniga. Riigi administratiivse jõuga püütakse muuta inimeste mõttemaailma ja arusaama loomuvastasest kooslusest ja abielu tähendusest.

Vajame õigussuhete korrastamist

Nii nagu püüab rünnak perekonna ja abielu, nende mõistete ja sisu vastu lõhkuda ühiskonda, hävitada traditsioonilisi arusaamu olemasoleva ühiskondliku korralduse suhtes, nii on ka nende väärtuste kaitsmine palju enamat kui pelgalt tegelemine mõnede mõistete või definitsioonidega – see on aktiivne ühiskondliku turvatunde kaitsmine, võitlus heaolu tagamise eest.

Kui liberaalid tegelevad õigussuhete lõhkumisega, siis konservatiivid tegelevad nende korrastamisega. Seepärast vajame uuesti jõulist impulssi, mis taastaks kindluse ja annaks tugeva ning mõistetava arusaama perekonnast ja abielust. Ikka selleks, et kaitsta neid alusväärtusi ning alusmõisteid nihilistlike lammutajate eest. On oluline, et asjad oleksid ühiskonnas mõistetavad ja enamusele vastuvõetavad. Vaid siis saavad ühiskondlikud suhted olla legaalsed, tunnustatud ja täidetavad.

Üks selline võimalus ongi rahvaküsitlus või rahvahääletus, mis võimaldab kogu ühiskonda puudutavates küsimustes selgitada välja konsensuse. 21. sajandil on abieluteemalisi referendumeid – kas siis küsimusega, millele jaatava vastuse korral defineeritakse abielu mõiste sellisena, nagu oleme seda tundnud, või vastupidi, lubatakse homoabielusid – korraldatud mitmekümnes riigis, ning kui arvestada juurde eraldi USA osariigid, siis üle poolesaja korra. Referendumeid on korraldatud valimistest eraldi, aga mõnikord ka koos presidendi- või kohalike omavalitsuste valimistega.

Ühiskond ja ühiskondlikud hinnangud on alati muutumises. Võib-olla meie ühiskond pooldabki abielu institutsiooni ümberhindamist ja teisi kiireid, senistele hoiakutele vastanduvaid muutusi? Aga võib-olla ei poolda. Abielureferendum võimaldab selle välja selgitada.

Oluline on siinkohal märkida, et keegi ei kavatse ära keelata sõprade koosolemist, sõprade omavahelist armastust, austust, või nende mis tahes omavahelisi kokkuleppeid või varalisi suhteid. Käigu ja olgu igaüks, kellega tahab, kus tahab, kuidas tahab… see on iga inimese individuaalne otsus. Mitte kedagi ei huvita ega peagi huvitama, mida üks, kaks, kolm… sõpra või sõbrannat (vajadusel kasvõi koer või lillepott lisaks) omavahel teki all või teki peal, päevavalges või ööpimeduses teevad. Tekialuse huvi rõhutamine on lihtlabane demagoogia. Küsimus on ikka ja ainult selles, milliseid sotsiaalseid suhteid peab riik kirjutatud seaduse tasandil kaitsmis- ja toetamisväärseks.

Just nendes peredes, kus vanemad on tugevas abielus, sünnib keskmisest rohkem lapsi ja nad on keskmisest elujõulisemad. Seega võime öelda, et abielureferendumi tulemustest võib sõltuda meie rahva tulevik. Kui tahame oma hääbumist vältida, on üheks meetmeks abielu institutsiooni tugevdamine, mitte lahjendamine.

Oponendid on öelnud, et rahvahääletuse või -küsitluse tulemus ei ole Eesti praeguste seaduste järgi siduv. Tõsi, juriidiliselt siduv referendum, nagu neid korraldatakse Šveitsis, on mudel, mille poole peaks liikuma ka Eesti. Ent kõige olulisem on see, et rahvas saab öelda abielu küsimuses välja oma arvamuse – ja häda neile poliitikutele või erakondadele, kes rahva arvamusest üle rullivad.

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused