Peavoolumeedia lapsesuud venelastest: „tiblad“ ikkagi inimesed!

Kui peavoolikus läheb jälle vene teemaks, siis vahel tahaks hakata määrima oma pirakate rusikatega kibedaid pisaraid mööda okkalist habetunud lõusta. See kõik on niivõrd melodramaatiline, et tahaks nutta, nagu tolles ulmeliselt heas filmis „Siin me oleme“, ainult et mulle keegi pillimise ja ulgumise ajaks õue patja ei too.

Delfi+Maaleht avaldas täna loo „Tiina Kaukvere: ka venemaalast peaks vaatama kui inimest.“

Ja kohe tuleb meelde fraas tollest filmist: saarlane, aga ikkagi inimene! No küll nüüd kirjutas endine postimeekas. Eriti meeldib mulle see „…ka venemaalast…“. Nojah, burjaati näiteks.

Kui mina alles noor veel olin, siis isegi tol karmil nõukogude ajal olid lapsesuude jaoks spetsiaalsed eraldi väljaanded. Seal avaldati parimaid koolikirjandeid, liigutavamaid lastekirju, põngerjate joonistusi jne. Nüüd aga topitakse lapsautorite lugusid Maalehte, mis peaks kirjutama randaalidest, kartulimardikate pealetungist, hanede munemisest ning heinapallide transportimise eripärast, aga selle asemel kirjutavad seal sentimentaalsed sallivusdaamid nüüd sellest, et venemaalased on inimesed, aafriklased on inimesed, tulnukad on inimesed – kõik on inimesed, v.a. keskealised valged mehed ja eestlased.

Nii et peaksime vaatama venemaalast kui inimest. Väga hea ettepanek, aga kas meil siis ei vaadata venemaalast kui inimest?

„Ukraina sõja taustal on see vahel raske ning Eesti riigile kui institutsioonile ilmselt üle jõu käiv. Ent meile, tavainimestele argielu situatsioonides mitte. See on meie väljakutse võtta Venemaa kodanikku esmalt kui inimest ning alles seejärel kui agressorriigiga seotut. See eeldab eelarvamuste kõrvale jätmist ning südame avamist isegi, kui vastus võib olla haiget tegev,“ kirjutab Tiina Kaukvere.

Ja immitseb, immitseb noorest inimesest seda kantseliiti… „Argielu situatsioonid“, my ass… „Eesti riigile kui institutsioonile“, mõelda vaid. Aga kuidas jääb teiste „võtmise“ variantidega? Eestiga kui siin elavate inimeste põlvkonniti hoitud koduga, Eestiga kui ainsa eestlaste maalapikesega, Eestiga kui rahvusriigiga? Ja kui autor on „tavainimene“, siis nii kirjutagu: mulle, tavainimesele, aga mitte „meile“. Mina näiteks olen täiesti ebatavaline ja absoluutselt erakordne inimene, nagu olid mu vanemad ja on kõik mu pereliikmed, head naabrid, kolleegid ja sõbrad. Ja see ei ole „meie väljakutse“, need stambid on nii väljakannatamatud, et hambad hakkavad undama. „Eelarvamuste kõrvale jätmine“, „südame avamine“, „haiget tegev vastus“… Nagu kirjutaks sentimentaalne üksi elav vanainimene.

Venemaalased, venelased ongi kõigepealt inimesed, ja nii nendesse Eestis suhtutaksegi. Kui aga inimeseks tunnustatud isik hakkab enda peal telnjaškat katki rebima ja kutsuma siia Putinit, siis hindame tüüpi edasi. Eestis on sadakond tuhat Putini poolt hääletanut ja veel samapalju muidu pooldajat. Kahtlemata inimesed. Aga kui keegi neist lubab otse, et kui tuleks vene armee, siis tema ja kõik ta sõbrad ja sugulased ühineksid sellega, tähendaks see eestlastele selga tulistamist. Ja kuigi Narva kahepalgeline sotsist meer Katri Raik vihastas Taani ajakirjanike peale selle eest, et nad näitasid asju nii, nagu nad Narvas on, positiivse inimese jaoks ei peaks olema oluline sellise juhi arvamus, kellele sobivad timukate nimelised tänavad Tiimani ja Daumani, samanimelised äri- ja kaubanduskeskused ning Tallinna poole kahuritoruga pööratud vene tank. Kandku oma Venemaa lipu värvides (nagu märkas Postimehe peatoimetaja) maitsetut kleiti ja jätku meie Taani kolleegid rahule. Ilmselt sõna on vaba seal, aga mitte siin.

Me ei tea, kes siia pürgivatest agressorriigi kodanikest on hunt lambanahas. Kes seda suudaks kontrollida? Eesti on vastu võtnud ebaproportsionaalselt kolossaalse arvu ukraina põgenikke, kes pagevad justnimelt Venemaa kodanikest mõrvarite ja vägistajate eest. Venemaa elanikud ei pea oma maa territooriumil hukkuma oma majade rusude all. Nad ise lubasid oma riigis kehtestada fašistliku korra ja las võitlevad nüüd selle vastu. Kes peaks seda nende eest tegema – Puškin? Eesti ei suuda mahutada kõiki siia Venemaalt kolida soovijaid, olgu nad kasvõi inimkonna kõige inimlikud inimesed, nagu oli Lenin, „самый человечный человек“.

Üritage kõigepealt näha inimest eestlastes, keda siinsetes venekeelsetes foorumites nimetavad Venemaa alamad „kuratideks“, „pärismaalasteks“, „papuassideks“, „seakarjusteks“, „fašistideks“ jne. Eile avaldas Eesti Ekspress Hannes Rummi tehtud intervjuu Vladimir Svetiga, mis algab nii: „Keskerakonna juhatuse noorim liige ja Tallinna abilinnapea Vladimir Svet ütleb intervjuus Eesti Ekspressile, et putinistid ähvardavad teda valimistel reeturluse eest karistada.“ Svet on nimelt Ukraina sõja vastu.

Kuidas jõudis meie riik selleni, et ukrainlaste hävitamist toetavad Venemaa kodanikud ähvardavad valimistel karistada „reetur“ Sveti? Meil nähti nendes kõigepealt inimesi ja kingiti valimisõigus, mida arukamad riigid ei tee. Ja kus me nüüd oleme?

Meie kahestunud sallivlaste hingeseisundit eksponeeris aga kõige paremini Merle Jääger oma eilses Postimehe loos „Miks ma varjan kiivalt punamonumenti“.

Okupantide mälestusmärki kaitsev „Merca“ kirjutab: „Tiblad on anastanud maid, rahvaid, laule ja ka lahinguid, viimsest suurest sõjast rääkimata.“

Seepärast tuleb nende mälestust kiivalt kaitsta.

„Tibla“ – „ikkagi inimene“?

Ivan Makarov