22.08.2020
Eesti keele nurk Euroopa ParlamendisParlamendis – kas selline ongi meie keele saatus, olla eksootika impeeriumi võimukoridorides? Pilt on illustratiivne.
Et hetkel on arutusel eesti keele arengukava eelnõu, siis peaks mõtleval eesti inimesel olema mure meie vana, rikka ja kauni emakeele saatuse pärast. Torkab ka silma, et arengukavasid koostavad inimesed, kes ise peaksid (rahaliseltki!) vastutama keele praktilise elujõu eest. Nii püütaksegi näidata olusid ilusamalt, kui see tegelikult on… Mõelgem meie järgnevatele lihtsatele seisukohtadele!
*Valitsegu selge põhimõte (ilma eranditeta) – Eestis peab inimene meedias, avalikel üritustel, riigi- ja teenindusasutustes saama asju ajada eesti keeles. Eraviisilistel kohtumistel lepivad osapooled ise kokku suhtluskeele osas.
*Eesti keele asendit pole võimalik kindlustada ainult sõnade-korraldustega, vaid vastava OLUKORRA LOOMISEGA, mis toimib isereguleeruvalt. Näiteks – kui nõuame võõrkeelseid väitekirju, siis hakkame ühtlasi lasteaiast peale eesti keele tähtsust vähendama (see muide juba toimibki).
*Seepärast otsustab väitekirja keele (ükskõik millise) kaitsja, kuid eesti keeles peab olema see alati võimalik (vastava nõukogu olemasolul).
*Sund kaitsta väitekirju näiteks inglise keeles on viinud alla ka teadustööde taseme. Esikohal olgu TEADUS ise, keele küsimus on isereguleeruv.
*Ohtlik on viia võõrkeelte õpetus lasteaedadesse ja algklassidesse. Selle arengupsühholoogilise tõdemuse vastu eksitakse meil pidevalt (arengukavas samuti). Nii võime küll kindlustada inimesele parema võõrkeeleoskuse, kuid see toimub ARUKUSE (intellekti) arvelt. Väikerahval olgu arukaid inimesi enam, kui võõrkeeles vadistavaid lobasuid…
*Lasteaias (kodust rääkimata) ja algklassides on tähtsaim MÕISTETE ja EMAKEELE arendamine, mis omakorda MÕTLEMISE aluseks tulevikus.
*Riiklikul tasemel ei peaks me muretsema üldse välismaalaste keelelise toimetuleku pärast Eestis – see on nende probleem, mis ka laheneb ise. Luues välismaalastele mugavamaid tingimusi, teeme sedagi eesti keele arvel. Välismaine ettevõtja Eestis kindlustagu vajaduse korral tõlge eesti keelde.
*Reklaamis ja kõigi nimede puhul olgu nähtavalt esikohal eestikeelne tekst (ka turismimaterjalides).
*Soovitatav oleks üldrahvalik arutelu meie nimepoliitika (isiku- ja asutuste nimed) üle ning leppida kokku ka lihtsates põhimõtetes. Kommertslikus ja „vabas“ rahamaailmas kaotame ju väga lihtsalt kogu oma rahvuskultuuri…
Peep Leppik, PhD, pedagoog-metoodik, Emakeele Seltsi liige
