Peep Leppik: kas Juhan Sõerdi aasta? Just Eesti õpetajate jaoks

Sissejuhatuseks. 26. jaanuaril möödub 30 aastat tuntud eesti kasvatusteadlase (psühholoogi) Juhan Sõerdi surmast (1994), aga 17. märtsil saaks ta 95 aastat vanaks (sünd. 1929). Olles kogenud, et tänased õpetajad ei tea midagi Sõerdi tööst uurijana seoses õpetajatööga (ta oli töötanud ka õpetajana), siis meenutagem kasvõi sel aastal Juhan Sõerdi ülitähtsat elutööd, mis haakub õpetamisega ja… süvenegem sellesse!

Minu esimene kohtumine Sõerdiga toimus arvatavasti 1961. aastal, kui olin 1. kursuse tudengina esimesel pedagoogilisel praktikal (õpetaja tundide jälgimine) toonases Tallinna 7. keskkoolis. Siiani on silme õpetaja Sõerdi kuju liikumas klassis pingiridade vahel. Tema uurimistöö algas alles 1960-ndate teisel poolel vististi toona üsna uues Tallinna 46. keskkoolis ja see seisnes keskastmes õpilaste kõrgema närvitegevuse eritüübi (signaalsüsteemi tüübi) määramises ning seoste otsimises õppeedukusega koolis. Kuna ajalehe artikkel pole tõsiteadusliku uurimuse vahendamiseks vaid teadvustamiseks, siis tuleks lugejal raamatukogus (või Digaris) lüüa arvutisse Sõerdi nimi ja leida üles tema psühholoogiaraamatud, mis ka põhjalikku uurimust vahendavad.

Tõsisema kontaktini Sõerdiga jõudsin arvatavasti 1989. aasta sügisel. Olin lõpetamas 9-aastast õpetavat eksperimenti vanema astme õpilastega Helmes ja tuli hakata mõtlema väitekirja vormistamisele. Pöördusin TÜ pedagoogikakateedris Sirje Priimäe poole: „Maainimesena pole ma ühtki väitekirja varem käes hoidnud – kas saaksin mõnd lähemalt uurida?“ Sirje vihjas ruumi nurgas olevale kõrgele kapile, mis oli väitekirju täis – vaata ja vali… Sorteerimise järel jäi näppu Juhan Sõerdi eestikeelne väitekiri – „Signaalsüsteemide suhte tüpoloogiliste iseärasuste mõjust teadmiste omandamisele 5.-8. klassis: Väitekiri psühholoogiakandidaadi teadusliku kraadi taotlemiseks“ – Tallinn, 1972, 143 lk. Olen muide uhke, et ka ise sain esitada ja kaitsta oma väitekirja eesti keeles, mis on siiski omaette jutt…

Varalahkunud Sirje lubas Sõerdi väitekirja kaasa võtta (tagasi toomisega!). Kodus avastasingi, et mulle pakub hoopis huvi väitekirja sisu (mitte vorm). Juba järgmisel päeval helistasin Juhan Sõerdile, kes töötas vististi PTUI (Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituudi) sektorijuhatajana, ja palusin selgitust – kas ma võiksin tema vahendite abil määrata oma õpilastel signaalsüsteemi tüüpi. Sõerd oli lahkelt nõus ja nii me kohtusimegi Tallinnas. Järgneva sisust siiski lähemalt raamatus „Uurimistöö koolis on huvitav“, Tallinn, REKK, 1998, 208 lk. või ka „Õpetamine on huvitav“, Tallinn, REKK, 1997, 156 lk, mille pühendasin juba Juhan Sõerdi mälestusele… Ka veebiloengust „Näitlikustamise psühholoogist“ TTÜ õppejõududele (2017) saab antud teemal õpetamise sisulisi asju uurida.

Sõerdi uurimuse aluseks olid Ivan Pavlovi (1849-1936) maailmakuulsad tööd inimese kõrgema närvitegevuse iseloomu ja kõrgema närvitegevuse eritüüpide kohta, mida ta oli omal ajal neurofüsioloogina teinud. 1904. aastal oli ta saanud Nobeli teaduspreemia tingitud reflekside kohta (tähtsad lapse kasvatamisel). Pavlovi tööd hinnati USA-s, kuid meil (eriti tänapäeval) unustatud (ehkki TÜ audoktor 1924.).

Kuid tulgem õpetajatöö tänapäeva

Viimastel kuudel räägitakse meedias ja nn koolitajate poolt palju õpilase isikupära arvestamisest õpetamisel. Õige asi, kuid seda tehakse 19. sajandi või 20. sajandi alguse stiilis – mitte teaduspõhiselt (psüühiliste iseärasuste kaudu), vaid ilukõneliselt. Sõerd näitaski ju isikupäraste omaduste rolli omandamisprotsessis. Määrates ise 84-l õpilasel signaalsüsteemi tüübi, kõrvutasin neid kohe edukusega koolis ja läksin peagi edasi… 20. saj. 2. poole avastused kognitiivse psühholoogia vallas andsid ju konkreetsed didaktilised põhimõtted sünnipäraste iseärasuste arvestamiseks õpetamisel, millest lähemalt kasvõi – „Lapse arendamise ja õpetamise probleeme koolis” – TÜ kirjastus, 2000, 256 lk. Märksõnadeks – uue materjali emotsionaalne esmatajumine, tajujärgsed protsessid lühimälu perioodil (õpetamisel esmatähtis, koos muidugi mõtlemisoperatsioonidega) ja uue materjali kinnistamine (olenevalt ainest) kodutööna. Sel ajal luuakse tunnis isegi lapsukese õpimotivatsioon! Rõhutagem ka, et kõrgema närvitegevuse ja signaalsüsteemide seaduspärasused on kehtivad pärast murdeiga (mitte aga algklassides).

Hiljutisel koolivaheajal oli mul mitmeid kontakte tegevõpetajatega, kes kõik kaebasid (mõttetu?!) ülekoormuse pärast – neilt nõutakse nn eksperthinnanguid (kirjalikult) iga oma õpilaste kohta, rääkimata arenguvestlustest jne… No kuulge! – õpetaja, kes ise ei tunne teaduspõhiselt (psühholoogiliselt erinevate õpilaste) omandamisprotsessi, ei saa selles vallas olla ka ekspert! Lisan siia alati, et selles olukorras pole süüdi õpetaja! Küll ajab taoline („loodud“) olukord inimesi koolis lahkuma ja streikimagi… Psühholoogiateadus pole ju inimesest (õpilasest) vaid vadistamine; see on tõsine teadus ja psühholoogia seaduspärasuste tundmine kuulub õpetaja ettevalmistuse juurde. Alustagem kohe kasvõi Juhan Sõerdiga…

Lõpetuseks

Alanud kontaktide järel sai Sõerdist ka minu väitekirja oponent (akadeemik Ants Kõverjala kõrval). Taasiseseisvumise järel sai aga Kõverjalast noore Riigikaitse Akadeemia kaitsekolledžis pedagoogika õppetooli juhataja, kuid Sõerdist samas pedagoogilise psühholoogia õppejõud – meie kaitseväe ohvitserid pidid saama ka pedagoogilise ettevalmistuse. Pärast Sõerdi lahkumist jaanuaris 1994 kutsus aga Kõverjalg mind teda külalislektorina asendama. Seegi kestis vaid paar aastat, sest kaitsekolledž viidi Tallinnast ära… Elu muutub ikka, aga mitte teadus ise!

Peep Leppik, pedagoog-metoodik, (PhD)