Just äsja saabus asendusminister Euroopast „rõõmusõnumitega“ – Eesti peab (?) vähendama metsa üles töötamist, põllumaad, turba tootmist jne. Oma valijaid silmas pidades lisati, et metsaraie vähendamine toimugu mitte erametsade vaid (NB!) RMK arvel. Varem räägiti ka lehmade arvu vähendamisest (need paganad „toodavad“ ju CO2), põlevkivi kaevandamise keelamisest jne.
Räägime sellest tõsiste nägudega, nagu oleksid siin meie väikerahva põhilised maaeluprobleemid. Sestap lisan mürgiselt, et eestlaste elamise ära keelamine sellel aastatuhandete vanusel maatükikesel oleks veelgi tõhusam – lahendaks korrapealt kõik Euroopa ja muud „probleemid“. Nii võib isegi arutleda, kui enam ise üldse ei mõtle…
Mitu aastat on moesõnadeks rohepööre ja kasvuhoonegaasid. Ja nagu ikka taoliste kampaaniatega, oleme lausa suure osa inimkonnaga jõudnud (tänu osale poliitikutele ja meediale) absurdi, kus jätkub ka pisikese Eesti suur rähklemine, mida kasutatakse oma huvides osavalt ära lasteni välja. Kui mitte mõelda…
Paari aasta eest jooksis ühest intervjuust läbi info, et NASA teadlased USA-s on avastanud Päikese pinnatemperatuuri märgatava tõusu! Seepärast olevat juba tõusnud temperatuur ka Veenuse pinnal. Kui nii, siis on kasvuhoonegaaside jutt nagu imiku lalin – meid ei päästa miski. Teisalt, Eesti rabelemine on hetkel täiesti naeruväärne ja oma rahvast ning riiki hävitav, kui meie Maal just suured gaaside tootjad ei hakka kohe vähendamisega tegelema – võti on ju siin.
Et Euroopa Liit annab vaid alla 10-ne % (!) neist maailma gaasidest (Eesti osa on nagu hiirepoja kusemine ookeani), on lahenduse taga ikkagi Hiina, USA, Venemaa, India, Brasiilia jne. Kui seal midagi ei muutu, siis on Euroopa Liidugi rabelemine üsna mõttetu – ilus jutt ei maksa ise midagi. Ning loomade arvu ja liha söömise vähendamise soovitused on silmakirjalikud. Mõtlevale inimesele on see entusiasm arutu või taotleme vaid „kellegi“ kiitust… Jah, me võime oma rahva ohvriks tuua, kuid maailmas ei muudaks see mitte midagi – seda ei märgatagi.
Ühelt poolt on meid tabanud suurusehullustus, aga teisalt meeldib meil kõike Läänest tulevat mõtlematult omaks võtta, heites kõrvale väikerahva ajaloolise kogemuse ja tavad. Tahame olla ülimoodsad (tänu linnameestest poliitikutele). Ja nii jõuavadki siia igasugused rumalused.
1989. aastal võttis ÜRO vastu „Lapse õiguste konventsiooni“, millega 1991.aastal ilma mingi aruteluta ühines Eesti. See dokument võrdsustab lapse täiskasvanuga (ilus ju!), kuid andis ühtlasi surmahoobi tuhandeid aastaid vanale LOODUSPÄRASELE teadusele – PEDAGOOGIKALE. Tulemus – kogu nn arenenud maailmas kooli ja hariduse järsk allakäik (mõtlemisvõimetus, stressiprobleemid, enesekesksus, kasvatamatus jne). Sest „uutes oludes“ tõsine õpetaja enam koolis ei tööta. Vaata, kust tahad – tingimused väikerahva hukuks!
Peep Leppik, üks vananev koolmeister
