13.11.2019
Õpetaja ja teadlane Peep Leppik.
Teadlasest õpetaja Peep Leppik kirjutab sellest, et kuidas inimesed on unustamas seda, milline on tegelik pere ning mehe-naise suhte roll.
„Filosoofidel on tuntud ütlemine – perekond on ajalooline kategooria. Tähendab, ta pole kogu aeg olnud ja loomulikult võib ükskord kaduda.
Rahva haritus on siin kohati ikka olematu! Kui küsin viimasel ajal eri auditooriumite käest, millal jõudis inimkond (R.Taagepera äsja ilmunud loetavas raamatus – inimlased ja inimloomad!) perekonnani, siis valitseb vaikus.
Ütlen – teil on vilets haridus – suurema osa on inimloomad elanud ikkagi (inim)karjana, et ellu jääda. See oli emajärgne sugukond, kus lapse ema oli alati teada, isa vast mitte (vahel nüüdki). Inimlaste ellu tõi pöörde metallide kasutuselevõtt; nüüd suutis mees end ja naist-lapsi kaitsta-toita, tõmmates karjast endale naise ja hakates eraldi elama – pere.
Perekonna kuldaeg viimastel aastatuhandetel oli taluühiskond. Ei mäleta isegi 70-aasta tagusest ajast, et külas oleks perekonnad lahku läinud. „Filosoofid“ täna räägivad küll nö kannatustest nende perekondade sees – ? Oli sedagi (kus seda pole), kuid pere loomine ise toimus toona loomulikul viisil – partnerid olid ju õppinud oma tulevast tundma eri olukordades – eriti talgutel koos tööd tehes või külapidudel. Tutvumine ilu-Eediga pubis annab vähe infot kasvõi pereelu jaoks.
Mõelgem ka, kuis me teadvusse on viimasel aastakümnel taotud – mees ja naine on võrdsed (ja lapsedki võrdsustame täiskasvanuga). Psüühiliste olenditena on ju mees ja naine täiesti erinevad. Ja seda ei otsusta meie Riigikogu ega ÜRO vaid Loodus, kes on naisele andnud püha ülesande – laste sünnitamine ja nende üles kasvatamine.
Mehe ülesanne on lihtsam – naine viljastada ja … minna oma teed. Et oma rolli täita (lapsed üles kasvatada), elab naine kauem ja on vastupidavam (ka topeltmaratonis või ülipikamaaujumises). 21. sajandil tuleb seda ometi teada!
Meie ajastu mehed-naised on oma egoismis ja hedonismiihaluses hoopis selga pööramas loodusseadustele, tarbides sõltuvuseni viivaid mõnuaineid rasestumist vältivate vahenditeni. Loodus on meile selle eest juba kätte maksmas – viimasel kümnel aastal on Eestis neljakordistunud (!) erivajadustega laste arv! Peame ka silmas, et hälvetega lapsi sünnib nii-kui-nii.
Nüüd maksab ka mõnu ja hedonismi kinni sotsiaalsüsteem. Rääkides, et 70 aasta eest külas naised alkoholi ei joonud, näen kohkunud-tigedaid nägusid – kas tõesti ei tohi enam kultuurselt (!) veinigi juua? Võib, aga sel on alati tagajärjed, pluss emainstinkti oluline nõrgenemine!
Samas, viimased aastatuhanded on näidanud, et perekonnast pole paremat vormi laste kasvatamisel-arendamisel. 1990-ndate algul näitasid Taani kolleegid oma pealinnas linnaosa, kus oli üritatud elada inimkarjana – naised-mehed ja lapsed – kõik ühised. Läbi kukkus! Nii jõuamegi viimase põlvkonna paradoksini – just heaolu-naudingud viivad alla arukuse ja inimeluks nii vajaliku mõtlemisvõime.“